Rubriigist Tuuker ja Kuri Saatus

For the record - mulle üldse ei meeldi ainult bürokraatia pärast asju teha. Eriti kui see tegemine võtab palju aega. Krdi sakslased.

Tagatipuks on mind tabanud miski kevadine külmetus, mistõttu ma eile hommikul avastasin, et minu juurest on lahkunud hääl. Hääl tuli küll pikapeale tagasi, aga no ei tea, kui kauaks seda on.

Kuna teatavasti inimese tuju parandamiseks pole paremat asja kui paar kimurat, siis läksin jätkukursusele kimurajahile.

Jahi võib lugeda edukaks, päris mitu kimurat sain kätte. Mõni oli isegi täitsa nähtamatu. Üks tüüp tuli veel pärast täpsemalt uurima, et kust see kimura ikka niimoodi tuli:) Aga seal ei olnudki mingit set-up`i - lihtsalt järsku oli näha, et kimura on kodus, ja oli enne tehtud, kui arugi sai.

Lisaks sain harjutada backi võtmist ja vastase vastu matti laiaks litsumist. Tuli välja isegi, v.a. Roni peal. Edasi oleks vast vaja harjutada backi hoidmist ja backist kägistamist.

Kristiine Judokeskuses on veel see hea feature, et seal on olemas saun. Ja kuna naisi liiga palju trennis ei käi, siis me mahume sinna sauna kenasti ära. Täitsa luksus, ma ütlen.

Ainuke asi, mis mulle trennis ei meeldi, on see, kui kohal on paaritu arv inimesi. Kui on kuskil EVER inimeste paaripanekuga tegemist, siis mina jään alati üle. Story of my life.

P.S. Tegelikult ma tahtsin täna kirjutada sellest, kuidas jits, tunnelis lendamine jms tegevused mõjuvad inimeste karvakasvule. Aga kuna selles teemas ei saa jälle üle ega ümber Antonist, keda siin viimasel ajal on piisavalt peedistatud, siis ma jätan selle hiljemaks:)