Bigway rekordiüritus e. What Could Possibly Go Wrong?
Üritasime siis esimesel Parasummeri nädalavahetusel Pärnus teha uut Eesti rekordit.
Plaan oli teha 23-way, millest 15 + cam pidi tulema Letist ja 8 Britast.
Treeninghüpetel oli tiba probleeme baasiga. Nimelt baasi oli maa peal instrueeritud suurt kiirust arendama ja nad võtsid asja nii tõsiselt, et esimesel hüppel keegi baasi kätte ei saanudki:) Aga teisel hüppel läks asi juba paremaks ja otsustasime suure bigwayga üles minna.
Brita startis enne Letti ja jumpruni alguses said kaks lennukit kokku. Formatsiooni lendamine töötas üle ootuste hästi, mõlemad lennukid olid oma koha peal ja lendasid nagu kell. Mõnes kaameras on kindlasti Leti aknast filmitud Brita näha, see oli tõesti päris vägev vaatepilt.
Kahjuks aga Leti piloot, kes küll oskas päris hästi lennata, ei osanud sama hästi seda va rahvusvahelise suhtlemise kunsti. Maa peal oli kokku lepitud, et Leti piloot annab GPS-i järgi kolm signaali - 2 minutit, 1 minut (ukse avamine) ja exit (välja ronimine). Tulid kaks esimest signaali, aga mitte kolmandat.
Brita hüppajad ootasid exiti signaali, kuni spott juba kaugele mööda oli läinud, siis panid ukse kinni ja ütlesid möhh???
Leti floaterid ronisid ilma signaali nägemata ukse taha, aga kuna Britast kedagi välja ei hüpanud, siis floaterid ronisid tagasi lennukisse, vaatasid üksteisele otsa ja ütlesid möhh???
Mõne aja pärast tekkis järgmine õigustatud küsimus - kuhu jäi kaameramees Parasiil? Ekstremist pistis pea uksest välja ja confirmis, et ukse taga ei ripu mingit Parasiili, seega suure tõenäosusega ta on alla kukkunud. Otsustati, et hüpe tehakse ikkagi ära ka ilma kaamerameheta.
Niisiis lennukid keerasid järgmisele jumprunile, aga seekord ei tulnud üldse mitte ühtegi signaali. Lennuväli tuli ja läks, ei mingit signaali. Kõik ütlesid möhh??? ja kiirelt sai otsustatud lennukitega alla tulla, kuna hüpoksia oht oli juba liiga suur ja lennukis polnud ka võimalik kõrvaklappe kandva piloodiga mõistlikku konversatsiooni arendada.
Maa pealt vaatasid inimesed samal ajal formatsioonis lendavaid lennukeid ja imestasid, miks sealt keegi välja ei tule. Niisiis kõik vahtisid parajasti üles, kui ootamatult maandus üksik langevarjur - Parasiil. Kõik vahtisid suu ammuli Parasiili ja ütlesid möhh???
Kokkuvõtteks - lennukid maandusid koos hüppajatega, sita ilma tõttu ei saanudki rohkem rekordihüppeid teha ja Parasiil sai oma ootamatu maandumise eest Parasummeri lõpus Suurima Üllataja auhinna. Lisaks võiks Parasiilile anda Very Lucky Cameraman vms auhinna, kuna tema kaamera kassett sai otsa lennuki taga rippudes ja rekordihüppest ei oleks sinna midagi peale jäänud. Kuna aga hüpet ei toimunudki, siis no harm done:)
Küll aga tegime Parasummeril ära uue Eesti naiste rekordi, video SIIN.
Plaan oli teha 23-way, millest 15 + cam pidi tulema Letist ja 8 Britast.
Treeninghüpetel oli tiba probleeme baasiga. Nimelt baasi oli maa peal instrueeritud suurt kiirust arendama ja nad võtsid asja nii tõsiselt, et esimesel hüppel keegi baasi kätte ei saanudki:) Aga teisel hüppel läks asi juba paremaks ja otsustasime suure bigwayga üles minna.
Brita startis enne Letti ja jumpruni alguses said kaks lennukit kokku. Formatsiooni lendamine töötas üle ootuste hästi, mõlemad lennukid olid oma koha peal ja lendasid nagu kell. Mõnes kaameras on kindlasti Leti aknast filmitud Brita näha, see oli tõesti päris vägev vaatepilt.
Kahjuks aga Leti piloot, kes küll oskas päris hästi lennata, ei osanud sama hästi seda va rahvusvahelise suhtlemise kunsti. Maa peal oli kokku lepitud, et Leti piloot annab GPS-i järgi kolm signaali - 2 minutit, 1 minut (ukse avamine) ja exit (välja ronimine). Tulid kaks esimest signaali, aga mitte kolmandat.
Brita hüppajad ootasid exiti signaali, kuni spott juba kaugele mööda oli läinud, siis panid ukse kinni ja ütlesid möhh???
Leti floaterid ronisid ilma signaali nägemata ukse taha, aga kuna Britast kedagi välja ei hüpanud, siis floaterid ronisid tagasi lennukisse, vaatasid üksteisele otsa ja ütlesid möhh???
Mõne aja pärast tekkis järgmine õigustatud küsimus - kuhu jäi kaameramees Parasiil? Ekstremist pistis pea uksest välja ja confirmis, et ukse taga ei ripu mingit Parasiili, seega suure tõenäosusega ta on alla kukkunud. Otsustati, et hüpe tehakse ikkagi ära ka ilma kaamerameheta.
Niisiis lennukid keerasid järgmisele jumprunile, aga seekord ei tulnud üldse mitte ühtegi signaali. Lennuväli tuli ja läks, ei mingit signaali. Kõik ütlesid möhh??? ja kiirelt sai otsustatud lennukitega alla tulla, kuna hüpoksia oht oli juba liiga suur ja lennukis polnud ka võimalik kõrvaklappe kandva piloodiga mõistlikku konversatsiooni arendada.
Maa pealt vaatasid inimesed samal ajal formatsioonis lendavaid lennukeid ja imestasid, miks sealt keegi välja ei tule. Niisiis kõik vahtisid parajasti üles, kui ootamatult maandus üksik langevarjur - Parasiil. Kõik vahtisid suu ammuli Parasiili ja ütlesid möhh???
Kokkuvõtteks - lennukid maandusid koos hüppajatega, sita ilma tõttu ei saanudki rohkem rekordihüppeid teha ja Parasiil sai oma ootamatu maandumise eest Parasummeri lõpus Suurima Üllataja auhinna. Lisaks võiks Parasiilile anda Very Lucky Cameraman vms auhinna, kuna tema kaamera kassett sai otsa lennuki taga rippudes ja rekordihüppest ei oleks sinna midagi peale jäänud. Kuna aga hüpet ei toimunudki, siis no harm done:)
Küll aga tegime Parasummeril ära uue Eesti naiste rekordi, video SIIN.
posted by Tuuker at 12:59 PM
|
