Nv lennuväljal ja tuukri lollid naljad

Laupäeval tegime 6 tõusu ja mina hüppasin igalt tõusult ühe tandemi. Oli ka suuri reisijaid seekord, üks kaalus isegi 90 kilo, aga probleemi polnd. Tegelikult kõige suurem probleem mul siiani suurte reisijatega tundub olevat see, et neile kuidagi ei meeldi mulle lennukis rihmade pingutamiseks sülle istuda:) Ma küll üritan neile selgeks teha, et tegelt ma olen palju suurem, kui ma välja näen, ja üldse ma olen sellega harjunud, et suured ja rasked tüübid mul otsas lösutavad, trennis juhtub seda pidevalt. Aga nad ikkagi ei usu mind.

Õhtu veetsime siis kõik Röas Alice`i sünnipäeval, kus sai traditsioonide kohaselt söödud, joodud ja saunas käidud.

Ja seal on õue peal kuivkäimla. Öösel on seal päris pime muidugi, aga ega ma tuld põlema ei pannud, sest mul ei tulnud pähegi, et meil on tehnikasajand ja seal peldikus võib olla elekter.

Igatahes äkki tuli mul suurepärane idee, et kui nüüd peaks keegi tulema, siis jube lahe oleks teda siit peldikust ehmatada.

Muidugi ma ei arvanud, et päriselt kah keegi tuleb, aga võta näpust - kohe saabuski Raul.
Noh, nagu ta ukse lahti tõmbas, siis ma karjusin talle koleda häälega: BUU!!! Mispeale Raul tegi prääks!!, hüppas poole meetri kõrgusele õhku ja oleks äärepealt peldiku ukse küljest ära rebinud. Mispeale mina sain naerukrambid ja Raul arvas, et ega tal tegelt polegi seda peldikut eriti tarvis.

Ma ei tea, mis mulje see minu üldisest intelligentsitasemest jätab, aga ma siiamaani arvan, et see oli päeva parim nali:)