Lahe nv

Pühapäeva hommikul tegime laheda rodeohüppe. Plaan oli siis selline, et mina ja ELO hüppame lennuki relsi pealt niimoodi, et ELO on minu seljas, kukume freefly kiirusega ja freeflyerid tulevad dokki võtma.

Paraku läks exit tiba nihu ja ELO jäi hoopis mulle külje peale rippuma (vt. ülalolev foto, ELO ei saanud teist konksu sisse ja niimoodi ikka backis ei püsi:)

See konf oli erakordselt ebastabiilne ja edasi toimus taevas tõeline rock`n`roll, kui mina üritasin ELOt õige kohe peale trügida ilma violet spin`i sattumata ja ELO hoidis minust kümne küünega kinni ja üritas õige koha peale ronida. Kuna asi eriti ei paranenud, siis lõpuks otsustasin korraks selili keerata. See oli hea mõte, sest ELO kribis ennast kiirelt paigale. Keerasime kõhuli tagasi ja edasi lendasime nagu kell. Saabusid ka mõned fleeflyerid, aga rock`n`roll oli kõvasti aega võtnud ja varsti lõppes kõrgus otsa.

Seda asja peab kindlasti veel proovima:)

Veel hüppasin nv-l 6 tandemit, mis uskumatul kombel eriti ei väsitanud, vaid oli lausa lahe. Enamus reisijaid oli ka alla 80 kilo, seega tühiasi:)

Tandemitega on ainult see lugu, et kuna neile kõigile tuleb rääkida täpselt sama juttu, siis kogu see kordamine hakkab lõpuks tunduma nagu katkine grammofoniplaat.

Reisijad ise on lahedad. Hiljuti hüppasin ühe sportlasest tüübiga, kes pani hüppeks pulsimõõtja peale. Tüübi tavaline pulsinäitaja oli 60, aga lennukis istudes pulss muudkui tõusis, 3km peal näitas juba 140 ja maksimumpulss hüppe jooksul oli 208. Päris kõva:)

Njah, äkki peaks talveks kolima kuhugi sooja kliimaga maale tandemeid hüppama?