Täna öösel käisin hüppamas

Hüppasin miskipärast Veloga An-2 pealt.
Ukse peal oli kõigepealt kahtlustäratav tunne, et ranitsa rihmad on lahti. Aga katsusin järgi ja olid kinni.
Edasi uksel oli nii räme tuul, et ma ei saanud välja. Istusin ukse ääre peale maha ja lõpuks siiski õnnestus ennast kuidagi välja pressida, ranitsa alumine äär tahtis veel uksepiida taha kinni jääda.

Õhus siis kõigepealt üritas kiiver peast ära lennata, mõtlesin et krt temaga, peaasi et vari selga alles jääb.
Viskasin meduusi. Midagi ei juhtunud. Panin käe tagasi BOC-i peale, meduus oli endiselt seal. Viskasin uuesti meduusi. Midagi ei juhtunud. Katsusin uuesti järgi, meduus oli ikka veel taskus! Viskasin veel kord, ise mõtlesin et pagan, nüüd ma olen küll juba päris madalale kukkunud.
Seekord siis vari avanes, a üks tropp miskipärast jäi mulle jala külge kinni. Võtsin tropi jala küljest ära, vaatasin üles - otseloomulikult olid Velol rämedad tropikeerud peal. Keerutasin tropikeerud välja nagu vurrkann, ok asi lendab, maa oli kah kohe vastas, tõmbasin vägeva svuubi ristituult tuulesoki ja raadiosaatjaga Mamburi kõrvalt mööda. Ise mõtlesin, et kassanäe, oskan küll seda asja;)

Tegelikult siis oli nv-l jälle hüppamisega kööga:(
See on eriti paha ajastus, sest tuukri tibu on pärast viimast kadaveid jälle kotis ja tahaks kangesti lennata.