Kunstikriitika tuukri moodi

Niisiis,
tegelesin nädalavahetusel tiba kultuuriprogrammiga ja käisin lõpuks ära Kumus, et õigustada oma kõrgelt haritud ja kultuurilembelise tütarlapse imagot.

Kumus ringi jalutades näeme, et Eesti kunstiklassikas on erinevaid huvitavaid teemasid. Näiteks on joonistatud üles, kuidas laua peal on kobar viinamarju ja kaks õuna. Või näiteks teine väga populaarne teema - mingi tegelane istub tooli peal ja vahib kaugusesse.

Mitte et mul oleks midagi portreekunsti vastu (Mona Lisa rules!), aga let´s face it - suur osa neid kunstnikke ei oska tegelikult väga joonistada.
A ega nad pole lasknud end sellest häirida.
Muidugi modernsemate kunstistiilide puhul pole oskusi väga vajagi. Oma viga, kui ei suuda kunstniku sügavaid ideid neist kritseldustest välja lugeda.

Niisiis, mis informatsiooni me neist piltidest saame?
Mõnest pildist on aru saada, et kunstnik on olnud kurjast vaimust vaevatud. See on natuke üllatav lausa, kui palju neid kurjast vaimust vaevatud kunstnikke ikka Eestis on olnud.

Mõnest teisest pildist on aru saada, et kunstnik on olnud homo.

Ärge saage minust valesti aru, ega ma ei vihka kujutavat kunsti võimidagi. Näiteks ma olen Claude Monet loomingu austaja ja d´Orsay muuseum Pariisis, kus on eksponeeritud suur osa tema töid, on minu places-to-go nimekirjas.

Aga need Eesti kunstnike tööd küll ei suhtle minuga sugugi.