Manchester - bad day

Mõni päev on konkreetselt selline, kus lihtsalt läheb kõik kerse.
Sinna ei ole midagi teha.
16. veebruar oli selline päev.

Lennuk pidi väljuma Stanstedist kell 6.40. Hakkasime Manchesterist sõitma laheda ajavaruga.
Kuna GPS oli meid enne kenasti mööda kiirteid Stanstedist Manchesteri juhatanud, siis ma üldse ei muretsenud ja eeldasin, et läheme sama teed tagasi.

Haa, never assume!
Paari tunni möödudes oli selge, et GPS on juhatanud meid kohalikele külavaheteedele. See ei olnud sugugi rõõmustav, sest GPS-iga arvestades ma mingit tõsisemat teedekaarti polnud kaasa võtnud, meil polnud õrna aimugi, kus kurat me asume, kell oli kaks öösel, bensiin oli otsas, kõik läheduses asuvad 10 bensiinijaama olid kinni, autolaenutuse 24h avariitelefon vastas automaatsõnumiga soovitusega helistada kell 8-21 ja mitte kuskil ei liikunud kedagi, kelle käest juhtnööre küsida. Ay carramba!

Kuna me hommikut ootama ei soovinud jääda, siis sai käiku lastud kaks strateegiat - a) ajasime üles võitluskaaslased Eestis, kelle käsutuses oli piiramatu ressurss nimega Internet, et nad otsiksid üles mõne Inglismaal toimiva infotelefoni numbri, kust siis saaks küsida 24h lahti oleva bensiinijaama aadressi; ja b) parkisime auto kohaliku küla keskväljakule, lootuses et keegi tuleb.

Strateegia b andis kiiremini tulemusi ja saabuski kohalik pollar, kes eskortis meid bensiinijaama, kus üks sõbralik neegripoiss andis meile juhiseid kiirteele jõudmiseks. Ja voila! varsti olimegi kiirteel.

Aga GPS ei andnud alla ja täiesti märkamatult tal õnnestus meid külavaheteedele tagasi juhatada. Ega polndki siis muud teha kui sõitsime GPS-i järgi läbi Inglise külakeste. Ja jõudsimegi lõpuks Stanstedi kohale. Lennuk paraku oli selleks ajaks juba lahkunud.

Kuna järgmine lennuk Stanstedist läks alles järgmisel päeval, siis valisime võimaluse sõita Gatwickist Helsingisse. CV oli lahkesti nõus provaidima transporti lennujaamast sadamasse.

Kaks minutit enne Londoni bussi väljumist jäi Helin peldikusse kinni. Lõpuks tal siiski õnnestus uks eest ära tõsta vms ja jõudsime napilt bussi peale.

Niisiis sõitsime bussiga Stanstedist Londonisse, siis viis peatust metrooga ja siis uuesti bussiga Londonist Gatwicki.

Gatwicki check-in`is pärast järjekorra äraseismist selgus, et minu kott mahub käsipagasi mõõtudesse, aga Helini kott mitte. Pärast seda selgus ka tõsiasi, et meie lennu check-in polegi veel alanud. Astusime siis kõrvale ootama. 5 minuti pärast avati meie lennu check-in ja läksime teisele katsele. Nüüd selgus, et Helini kott mahub käsipagasi mõõtudesse, aga minu kott mitte. Seepeale pidin ootama pool tundi järgmise counteri ääres, et maksta koti check-in`i eest.

[Vahepala. Meie kõrval check-in`is oli üks hiinlase välimusega tüüp, kellele see teller pärast pileti uurimist ütles: "This is Gatwick airport. Your plane goes from Luton. I`m not kidding!!!"]

Edasi läksime läbi Gatwicki security, kus uuriti üksipulgi kõik meie asjad läbi. Üllatuslikult saapad lubati jalga jätta. Aga - pärast esimest security liini oli veel teine samasugune liin, kust tuli siis saapad läbi lasta.

Siis helistas CV ja ütles, et tema auto just lõpetas töötamise ja ta ei saa tulla meid sadamasse viima. Ma isegi ei imestanud üldse.

Edasi läks asi nii, et jõudsime siiski lennuki peale, CV saabus lennujaama veoautoga, kus kabiinis sai istuda põhimõtteliselt käigukangi otsas, Tallinki laeva peal jõime Camparit ananassimahlaga (apelsinimahl oli otsas) ja Tallinnas jäi buss keset linna seisma ja edasi ei sõitnud, sest kell oli öö.

Ja muidugi ma pidin poole öö pealt tööle minema, kuna üks terve tööpäev oli läinud reisimise peale ja kella 9-ks vajaminev ettekanne oli tegemata.

Selliseid päevi mul juhtub umbes kord kvartalis. Soovitan soojalt minust eemale hoida sellel ajal, muidu võib bad influence teid kah tabada:)