Manchester - trennist

Etsiis miks me tegelikult Manchesteri läksime ütleme Mauritiuse asemel - Manchesteris on SBG UK gym. Tahtsime seal erinevate tüüpidega tiba sparrida, lisaks on seal sparrimise tarbeks pakkuda hulk naisi, mida paraku Eesti kohta ei saa öelda.

Manchesteri gym on võrreldes Eesti omadega väike, aga seal pole ka nii palju rahvast. Eestlase jaoks natuke omapärane on see, et pesemisvõimalust seal ei ole ja riiete riputamiseks ei ole kah miskeid spetsiaalseid kohti välja mõeldud. Lisaks on igal pool ilge pardakk ja vedeleb kõikvõimalikke asju. Mitte et see väga segaks, aga paar päevakest ühiskondlikku tööd, mõned vaibad ja natuke värvi võiks sellest gymist igati esindusliku koha teha minimaalsete kulutustega. Ilmselgelt on neil see probleem, et ühtegi naissoost tegelast ei ole asja kallal.

Kõigepealt jäi kohe ette poksitrenn. Minu poksioskus just kõige parem ei ole, samas kohalike tüdrukute vastu mul oli see eelis, et mul on pikemad käpad. Sellegipoolest sain näiteks Rosi käest korra sellise litaka ribidesse, et pärast kahtlesin tükk aega, et kas nüüd on hing kinni või ikka saan hingata (kuna poksimine ikka veel toimis, siis suure tõenäosusega siiski oli kõik ok:)

Ja mul on ka veel see loll komme, et ma jätkuvalt kipun ütlema "oih, sorry!", kui mõni löök eriti hästi pihta läheb. Mh, vähese harjutamise viga.

Siis olid seal mõned uued tüdrukud, kes enne kuskil pikemat aega stand-upi teinud. Poksis sain ikka tiba vastu pead, a no kui clinchi sain, siis oli küll lust ja lillepidu. Ma poleks arvandki, et maadlus kellegi vastu nii hästi välja tuleb. Meil 3D-s vist on see viga, et kõik oskavad maadelda mingil määral, niimoodi minu ülisuurepärased oskused ei pääse mõjule:)

Jitsi osas oli siis nii, et tüdrukutest 2 tükki oli hea tasemega (lillad vööd), nende mõlemaga sain kahjuks ainult ühe roundi teha, aga tahaks hea meelega veel. Kunagi ehk saab Helinile külla mindud, siis sparrime jälle! Open guardist küll üllatuslikult keegi mööda ei tulnud ja põgenemised töötasid kah natuke liiga hästi, aga see oli ilmselt tingitud asjaolust, et mõlemad lilla vööga tüdrukud olid minust väiksemad. Korra pidin closed guardi avamisel ka äärepealt trianglisse jääma, ma ei teagi mis ma seal passisin. Päris triangliks siiski asi ei läinud.

Ülejäänud tüdrukutega polnd midagi väga teha, tiba liiga algajad ja liiga vähe jõudu:)

Meeste osas oli nats rohkem valikut ja saime ikka kõvasti sparrida. Kogu aja peale kokku mul õnnestus saada 5 subi - kaks kahtlast toeholdi, kust ma ei julgend hakata põgenema, üks kimura, üks RNC, kus ma eriti lollisti lasin backi ära võtta, ja siis üks kahtlane body-triangel backist, kus tüübil oli lihtsalt liiga palju jõudu ja pigistas hinge kinni:)
Võrdluseks - näiteks Roni käest võib saada miskid 5 subi viie minuti jooksul:)

Mõned lilla ja sinise vööga tüübid olid väga toredad sparrimiseks, Manchesteris on selliseid väiksemaid kah pakkuda, kes kohe ära ei lömasta sind. Näiteks Griff on väga broo. Ühe toeholdi sain tema käest:)

Ise subisin põhiliselt whitebelte.

Kokkuvõtteks siis:
Mis töötab inglaste vastu: open guardi hoidmine, alt põgenemised, half guard, subide kaitse igast asendist.
Mis ei tööta: open guardi sviibid, backi võtmine, closed guardi avamine, toeholdi kaitse (no ma tõesti ei tea, mis siis teha, kui keegi ikka hakkab sind varbast tirima).