Itaalia...

... on ühe keskmise eestlase jaoks ikka liiga palav. Sooja oli ligi 40 kraadi ja lisaks jube niiske, nagu krdi saunas ole kogu päeva. Kui Bergamos lennukist välja astusime pool kaks öösel, siis juba väljas oli eripalav ja mul tekkis kuri kahtlus, et siia ma järgmise kolme päeva jooksul küll kärvan. Mis oleks ka äärepealt juhtunud, kui hotellis ja kõigis kontorites poleks konditsioneeri olnud.

Igl juhul saime kõik ametlikud küsimused lahendatud ja lisaks saime tuttavaks suure hulga tegelastega, s.h. näiteks täitsa elus itaallane nimega Roberto:) No ausalt, see mees oli nagu itaallase stereotüüp mingist filmist võinii. Väga sõbralik, autot juhtis nagu liiklushuligaan, ja rääkis pidevalt ilma igasuguste pausideta (ja kui tõesti midagi enam öelda polnud, siis laulis omaette:) Ja igatahes nalja sai temaga palju.

Ausaltöeldes mul on itaallaste kohta tõsised eelarvamused, sest erinevates Euroopa riikides on justnimelt itaallased mulle alati kõige rohkem närvidele käinud. Sellepärast ma ka Itaaliasse kunagi pole soovinud minna.
A polnudki hullu tegelt. Alguses tõesti ikka itaallased tundsid huvi, kas mul ka boyfriendi on jms (tarnija esindajad, yes!:), a kui natuke tutvunud olime, siis väga kiiresti tõmbasid kõik tagasi. 600 hüppega langevarjur-naine, kes lisaks on nõus jooma viina ja viskit jms, on ühe keskmise itaallase jaoks selgelt too much. Roberto ütles täitsa otse välja mulle, et kle sina küll Itaaliast kunagi endale boyfriendi ei leia, meil siin polegi piisavalt vingeid mehi sinu jaoks:)

Niisiis, mul on nüüd uus strateegia itaallaste peletamiseks ja võin vabalt veel kunagi sinna minna.