IAD ja An-2
Tegin siis laupäeval An-2 pealt oma IAD-instruktori harjutusviskeid. Eriti lolle õpilasi etendasid Mambur, Juho, wolli, Mart ja Meduus. Koolitusülemat etendas Liisu.
Töllid tegid ukse peal muidugi sada lollust. Kõik tulid uksele nägu ees, meduus kuidagi käkker-mäkker käes või üldse välja võtmata. Wolli ajas ukse peal sõrad vastu nagu vasikas lauda lävel. Mambur röökis küsimuse “Valmis?” peale korduvalt “EI!!”. Ja kõike muud sellist:)
Aga loomulikult ma lahendasin olukorra nagu ma ka õigete õpilastega alati kavatsen teha: hirmsa häälega nende peale röökides ja jalaga togides. Näiteks nii: “Tra jälle sa tuled valepidi, keera ümber!!! Teine jalg ukse peale, raibe!!”
Sain kõik töllid siiski õnnelikult alla visatud. A kuna An-2 propituul on väga õrn, siis mõned said ikka päris kaua meduusi all kukkuda, enne kui vari lahti läks. 300m näiteks vabalt, arvestage sellega An-2st hop&poppi tehes, poisid ja tüdrukud. Mambur oli esimene, tema vari avanes kohe (suur meduus). Aga teine oli Juho, kes kukkus ikka hoolega tükk aega, enne kui ranits lahti läks. Ma juba täitsa ehmatasin talle uksest järgi vaadates. Liisu kah kõrval juba karjus: kle ei lähegi lahti ju! Ja Juho pärast maa peal ütles, et minu nägu ukse peal oli läinud ikka pikemaks ja pikemaks:)
Aga igatahes kõik läks korda ja viskasin samal õhtul juba päris mudilasi kah, kes olid väga tublid muidu ja sugugi midagi lolli ei teinud nagu simulantmudilased. Viskasin neid 8 tükki. Aga kõigi väljahüpet passida ei jõudnud, jõudsin vaadata 5sek käsiavajat ja harte (2tk). IAD-dest jäi meelde ainult üks, kel painutus puudu oli, ülejäänute kohta ei mäleta, kui korralikult nad välja hüppasid. A küll see tuleb harjutamisega ja hakkab ka rohkem meelde jääma.
An-2 kohta paraku minu kõige hullemad kartused osutusid tõeks. Juba enne 300m hakkas tulema tunne, et no nüüd kohe läheb süda pahaks. Ja no tõesti väga sitt oli seal lennukis olla. Elada oli võimalik ainult siis, kui uks lahti oli. Ja teisel tõusul oli asi veel hullem. Mõtlesin, et teeks ukse lahti ja ropsiks uksest välja, äkki läheks paremaks. Ja laiutasin pakkimismati peal tükk aega pärast maandumist, et inimese tunne jälle peale tuleks.
Igatahes ma proovin selle An-2ga veelkord lennata merehaiguse vastaste tablettidega. Ja kui see kah ei aita, siis paraku on An-2ga minu lendamised ühel pool ja rohkem aega nv-del jääb töötegemiseks.
Töllid tegid ukse peal muidugi sada lollust. Kõik tulid uksele nägu ees, meduus kuidagi käkker-mäkker käes või üldse välja võtmata. Wolli ajas ukse peal sõrad vastu nagu vasikas lauda lävel. Mambur röökis küsimuse “Valmis?” peale korduvalt “EI!!”. Ja kõike muud sellist:)
Aga loomulikult ma lahendasin olukorra nagu ma ka õigete õpilastega alati kavatsen teha: hirmsa häälega nende peale röökides ja jalaga togides. Näiteks nii: “Tra jälle sa tuled valepidi, keera ümber!!! Teine jalg ukse peale, raibe!!”
Sain kõik töllid siiski õnnelikult alla visatud. A kuna An-2 propituul on väga õrn, siis mõned said ikka päris kaua meduusi all kukkuda, enne kui vari lahti läks. 300m näiteks vabalt, arvestage sellega An-2st hop&poppi tehes, poisid ja tüdrukud. Mambur oli esimene, tema vari avanes kohe (suur meduus). Aga teine oli Juho, kes kukkus ikka hoolega tükk aega, enne kui ranits lahti läks. Ma juba täitsa ehmatasin talle uksest järgi vaadates. Liisu kah kõrval juba karjus: kle ei lähegi lahti ju! Ja Juho pärast maa peal ütles, et minu nägu ukse peal oli läinud ikka pikemaks ja pikemaks:)
Aga igatahes kõik läks korda ja viskasin samal õhtul juba päris mudilasi kah, kes olid väga tublid muidu ja sugugi midagi lolli ei teinud nagu simulantmudilased. Viskasin neid 8 tükki. Aga kõigi väljahüpet passida ei jõudnud, jõudsin vaadata 5sek käsiavajat ja harte (2tk). IAD-dest jäi meelde ainult üks, kel painutus puudu oli, ülejäänute kohta ei mäleta, kui korralikult nad välja hüppasid. A küll see tuleb harjutamisega ja hakkab ka rohkem meelde jääma.
An-2 kohta paraku minu kõige hullemad kartused osutusid tõeks. Juba enne 300m hakkas tulema tunne, et no nüüd kohe läheb süda pahaks. Ja no tõesti väga sitt oli seal lennukis olla. Elada oli võimalik ainult siis, kui uks lahti oli. Ja teisel tõusul oli asi veel hullem. Mõtlesin, et teeks ukse lahti ja ropsiks uksest välja, äkki läheks paremaks. Ja laiutasin pakkimismati peal tükk aega pärast maandumist, et inimese tunne jälle peale tuleks.
Igatahes ma proovin selle An-2ga veelkord lennata merehaiguse vastaste tablettidega. Ja kui see kah ei aita, siis paraku on An-2ga minu lendamised ühel pool ja rohkem aega nv-del jääb töötegemiseks.
posted by Tuuker at 11:40 PM
<< Home