Poliitiliselt ebakorrektne sissekanne

See ei ole mingi saladus, et ega enamus inimesi tuukrile ei meeldi. Ega mina ei ole miski ligimesearmastaja. Vabalt võib igas inimeses olla midagi head, aga minu hobiks ei ole nõmedate inimeste seest seda natukest head otsimas käia. Hoopis parem strateegia on nendega mitte tegemist teha. Nimetatud strateegiat olen rakendanud aastakümneid ja töötab nagu kell.

Kahjuks vahel ei saa vältida mõne moroniga kokku puutumist.

Olen juba varemalt siin puudutanud ühte organisatsiooni, kus ma ametialaselt pean osalema, aga kus peale täitsa normaalsete tegusate inimeste on ennast sisse seadnud ka moronite armee. Ilmselt neil on igav ja tahavad suhelda, aga mõne pensionäride ühenduse asemel on nad sattunud meile ristiks kaela.

Niisiis, kohtasin nüüd jälle üht eriti vastunäidustatud indiviidi, kellega olin eelnevalt kokku puutunud kunagi TÜ juures töötades, kui osalesin nimetatud organisatsiooni Tartu osakonnas, kus ta käis mulle kõvasti närvidele näägutamisega, mida kõike tuleks teha (etsiis mida kõike TEISED peaksid tegema, sest nimetatud tüübil ei olnud mingit teemaga seotud kompetentsi, lisaks ta ei rääkinud ühtegi võõrkeelt). Põhiliselt huvitasid teda teema ajalooga ja tuntud inimeste biograafiatega seotud lood, tõenäoliselt sellepärast, et sisulistest asjadest ta polnud võimeline aru saama. Järjepidevalt pidin kulutama aega talle seletamiseks, et mul on oma ajaga paremat teha kui tõlkida eesti keelde mõttetuid artikleid, mida iga normaalne inimene tänapäeval on võimeline lugema inglise keeles.

Noh, eks ma juba tean, et vähemalt kord aastas, nimetatud organisatsiooni aastakoosolekul, ma selle tüübiga kokku juhtun. Tavaliselt ta seal lihtsalt käib mulle närvidele oma jutuga, a no seekord ta läks ikka täitsa üle piiri, tutvustades mind sõnadega “minu õpilane”. BLOODY HELL!

Ma leian, et minu põhiseaduslik õigus on taoliste inimestega mitte tegemist teha. Mine kuhugi, kus sind näha tahetakse! (kui on sellist kohta olemas)