Tuukri punkri saamislugu

Ühel päeval sai tuukril üürikas elamisest villand.
Nii algas projekt “Tuukrile Uus Punker”.

Teada oli, et tuukrile meeldib elada kuskil kõrgel korrusel, kuhu päike kenasti sisse paistab ja aknast välja vaadates näeb tiba muud kah, kui naabermaja elanikke köögis kartuleid koorimas.

Teine tingimus oli, et uuest elukohast tööle sõitmiseks ei tohiks kuluda tervet päeva.

Ja kolmas tingimus oli, et elukoht peaks ikka asuma kenasti linnas, kuhu õhtul pärast õllejoomist kannatab jala või taksoga magama ronida. Mitte kuskil linnalähedases asulas vaatega naabrimuti kapsamaale. Paljudele see vaikus ja rahu meeldib, aga vaat mina kohe ei salli vaikust ja rahu. Ma lähen kohe kurjaks selle peale.

Niisiis, sai kaalutud erinevaid kortereid Lasnamäe linnapoolses otsas, Kristiines, Kalamajas ja Põhja-Tallinnas. Oli väga keeruline ja aeganõudev ettevõtmine, samas tulemust asjal polnd paraku.

A täitsa kogemata ühel laupäeva hommikul juhtusin panema teleka käima ja sealt jällegi täitsa kogemata nägin paari huvitavat kaadrit saatest “Nurgakivi”, ehk siis tselluloosi akvaariumi kortereid. Selle peale tuli pähe ainult üks mõte, mis oli selline: MINU OMA!

Niimoodi saigi tuuker endale punkri.