Tuukri Blog

Rubriigist LUPUS EST: järjekordne Bedfordi laager

2012-01-10T03:36:00.000-08:00

Käisime siis jälle tiimiga tunnelis lendamas.
Huvilistele väike stiilinäide praegusest tasemest.

Tuleb tunnistada, et päris oluline areng on juba toimunud. Võib-olla on see oskusliku motiveerimise tulemus - ma lubasin juuksed blondiks värvida, kui me detsembris maailmameistrivõistlustel keerame 15 average. Maitea mis värk on meestel nende blondide juustega:) Õnneks 15 average on siiski veel kaugel, kuna leidub veel olulisi probleeme, nt Kaic ja Anton on centerit lennates vedelad nagu kissell ja Anton annab keysid nagu jumal juhatab.

Kõige keerulisem tundus olevat compressed tüki keeramine. Põhimõtteliselt siis Anton üritas seda teha niimoodi, et lasi käe sirgu ja vahtis üle õla tagasi. Sellises homoasendis muidugi miskit head lendamist loota ei ole. Kõik teised, eesotsas coach Steve`ga, üritasid Antonile selgeks teha, et ärgu pangu kätt niimoodi, aga kahjuks tulemusteta.

Pärast kolmandat tundi compressed tükkide keeramist siis Anton vahtis silmad pungis videost oma homoasendit ja esitas Steve`le põhjapaneva küsimuse: Why is my arm like this??
Steve ilmselt ei mõistnud selle küsimuse kogu traagikat, aga siiski selgitas, et tema tõesti ei tea, mis on Antoni sügavad filosoofilised põhjused käe sellisesse asendisse panekuks, pärast seda kui talle on 40 korda öeldud, et ärgu nii tehku:)

Ja miskitmoodi sattus seekord autojuhiks Rink. Nagu ma juba korduvalt olen maininud - nevermind see väike lennukist välja hüppamine, aga kui Rink rooli taha lasta, siis on tervel tiimil tõsine oht surma saada.

Seekord siis esimesel õhtul Rink keeras tunneli juurest tee peale välja ja pani kohe hooga jugama. Ega väikesest kiiruseületamisest polekski probleemi olnud, küll aga ta ühtlasi sõitis paremal pool teed. Ja kui ma siis vaatasin aknast välja, siis mu aju registreeris korraga kolm fakti (1. me oleme vastassuunavööndis; 2. pedaal on põrandas; 3. vastutuleva auto tuled on otse ees) ja automaatselt genereeris röögatuse: TE SÕIDATE VALEL POOL TEED!!! ... AHVID!

Mispeale Rink tõmbas vasakule ja keegi surma ei saanud.

Põhimõtteliselt siis see minupoolne soovitus oli mitmuses sellepärast, et selle sekundi murdosa jooksul ma ei suutnud kindlalt tuvastada, kes täpselt autot juhib - Rinki käes oli rool, aga samas Kaic istus õigel roolimise poolel. Aga kui see väike nüanss välja arvata, siis kindlasti oli tegemist adekvaatsema kriisiolukorras tegutsemisega kui näiteks Antoni puhul, kes oli samuti tekkinud probleemi märganud, aga ta ei öelnud midagi, vaid mõtles omaette "V*TTU!!!"

Pärast seda Rink ja Kaic vahetasid aktiivselt mõtteid Inglismaal liiklemise üksikasjade osas, mis suures osas seisnes spontaansetes hüüatustes: AAAAA! ja OI-OI-OI! Õnneks saadi jagu valel pool teed sõitmise probleemist - kuna parema-vasaku käe konfi ei peetud piisavalt usaldusväärseks, siis kõrvalistuja kohal baseeruv Kaic karjus iga pöörde peal: Kaici pool! Sõida Kaici pool!

Ja Guiness on Inglismaal endiselt suurepärane.
Kust saaks Tallinnas head Guinessi??? Hea vihje andjale teen autasuks õlle välja:)

Rubriigist Jits & co: Jõulud

2011-12-23T02:49:00.000-08:00

Eile trennis oli meil jõulusparr.

Ron muidu lubas foorumis, et mati peal ükski jõuluvana ega päkapikk meid ei tülita. Aga siis ta läks ja irvitas pihku ja tõmbas endale 2 tundi jõululaule, mis ta siis pani kenasti sparri ajal mängima. Etsiis kõik rahvas mati peal kägistas üksteist ja kõlaritest tuli O Holy Night ja Priit karjus: Mis te teete siin, tegelete jubeda vägivallaga kaunil jõuluajal?!? Üks mees teisel seljas, no on ikka gay sport!!

Seekord mulle juhtusid sellised vastased, kes ei andnud ühtegi kimurat:/ Isegi jõulukingiks mitte! Selle asemel mul õnnestus saada kaks korda järjest põlvega pähe, aga muhud paiknevad väga sümmeetriliselt, niiet see on ok:)

Pärast trenni siis tegelesime fighterite seltskonnaga tiba alkoholi tarbimisega ja sõime ahjuliha ja tuletasime hea sõnaga meelde möödunud jitsiaastat.

Alkoholi tarbimine muidugi ei jäänud mõõdukuse piiridesse ja diskussioon võttis järjest globaalsemad mõõtmed. Kella kolme paiku jõuti lõpuks jitsivõistluste korraldamise üksikasjade arutamiseni, mis kulmineerus sellega, et Martin karjus Priidule ja Ronile: te olete nagu krdi jehoova tunnistajad!! ja edasi jõudsime juba teemani Ja Sinu Jits On Sitt, mida kõlbab esitada argumendina mistahes küsimuse juurde, kui kõik muud argumendid on ennast ammendanud. Näiteks ma kujutan päris hästi ette, kuidas Priidu tulevane abikaasa kunagi karjub Priidu peale stiilis: ... ja sa ei too mulle kunagi lilli! ... ja eile sa unustasid lapse lasteaeda! ... ja sa ei vii kunagi prügiämbrit õigel ajal välja! ... ja Sinu Jits On Sitt!!!

Ja muuhulgas sai eile öösel paika pandud, et kõik naised, kes jitsi teevad, on friigid.

Häid jõule!:)

Rubriigist Jits & co: Helini Special

2011-12-14T12:43:00.000-08:00

Tegelt ma üldsegi tahtsin sellest ainult Helinile rääkida, aga üldsuse tungival nõudmisel panen siis blogisse ka:)

Etsiis meil on trennis saabunud kaunis jõuluaeg, mis põhimõtteliselt väljendub selles, et me enam uusi asju ei õpi, vaid muudkui sparrime koguaeg. Eile oli eriti lahe trenn, palju erinevat rahvast ja palju kimurasid:)

Lisaks siis eile juhtus see asi, et Priit tuli ka koopast välja sparrima, mitte ei karjunud inimeste peale mati äärest, nagu ta enamasti teeb. Informeeritud inimesed teavad, et Priidule eriti meeldib karjuda nende peale, kes lasevad ennast sviipida või muidu liiga lihtsalt ümber kukuvad. Näiteks Helin on tema suur lemmik selles osas - kui Helin ümber kukub, siis Priit alati röögatab sellise tauniva häälega: HELIN!!! :)

Ja tavaliselt Priit endast suuremate tüüpidega ei sparri, sest noh, neid ei ole eriti saada. Aga seekord oli trennis suur maadleja Madis, kes muuhulgas tahtis Priiduga sparrida.

Alguses läks kõik ootuspäraselt - Priit sviipis ja möllas ja lõpuks sai mounti. Aga siis Madis tegi alt rämeda silla, mispeale Priit kukkus külili nagu kott ja kogu ülejäänud rahvas karjus kooris: PRIIIIIIT!!! :)

Priidul tuli selle peale tiba nördinud nägu pähe ja sviipis guardist ennast jälle mounti. Aga siis Madis tegi jälle silla ja Priit kukkus jälle kolksti külili:) Ja siis juhtus täpselt sama asi veel ka kolmandat korda:)

Selleks ajaks juba oli ülejäänud rahvast tabanud eufooria ja sparrist ei tulnud enam midagi välja:)

Ma kohe andsin Priidule teada, et Helin kindlasti kuuleb sellest, kuidas tema ei ole ainuke, kes vahel sparris ümber kukub:) Mispeale Priit esitas protesti: Aga ma sviipisin teda mitu korda! Maadlejat! Kas see ei loegi midagi??

Einoh, loeb ikka, väga ilusad sviibid olid! Helin kindlasti võtab seda arvesse ja ei naera nii kõvasti:)))

Rubriigist Jits & co: ei olegi väga kallis

2011-12-13T02:03:00.000-08:00

Jahtisin siis eile parajasti matil kimurat, kui kõrval Siimu trenni kaasa võetud 5-aastase poja ja treener Priidu vahel arenes järgmine konversatsioon:

S5P: Kuule, kas sul naine on?
Priit: Ei ole!
S5P: Aga miks ei ole?
Priit: ...
S5P: Aga sa mine osta!
Priit: ???
S5P: Poest saab!
Priit: ?????
S5P: Jah, 100 krooni maksab!

Suure naermise peale läks kimura käest ära.

Priidul muidu on naist hädasti tarvis hiljemalt 2012.a. märtsiks:)) Aga küll need 100 krooni vast ikka kokku kraabib:)

Rubriigist LUPUS EST: Empuria Sequential

2011-11-29T13:07:00.000-08:00

Niisiis,

käisime tiimiga (tegelt 3/5 tiimiga) Empuriabravas 32-way sequential üritusel. See oli siis selline üritus, kuhu tuli kokku 80 korralike oskustega skydiverit, et erinevaid keerulisi kujundeid lennata.

Ma täitsa mõtlesin, et kas seda postitust üldse kirjutada või mitte, sest no pole midagi teha, kogu jutt on Antonist:) Tuukrist on siin kirjutada niipalju, et Tuuker hüppas muudkui lennukist välja ja lendas otse kujundisse õige koha peale ja õhtuti jõi kõvasti õlut, nothing new. Samas siin on ju tegemist Tuukri blogiga, mitte ütleme tupsublogiga. Aga Anton arvas, et võib kirjutada küll, so here we go.

Reis siis algas sellega, et Anton jäi Tallinna lennujaama securitys oma varjust ilma. Ma pole sellist asja veel näinud, et mingi maailma nurga security langevarju läbi ei lase, aga nüüd Tallinna lennujaamas see juhtus. Passisid seal ümber pool tundi nagu lambakari, selle aja peale muidugi juba lennuk tahtis ära lennata. Etsiis värava juures tüübid parajasti esinesid mulle presentatsiooniga, miks nüüd kohe tuleb värav kinni panna, ja mina esinesin neile presentatsiooniga, miks mitte mingil juhul ei tohi praegu väravat kinni panna, kui Anton saabus suure jooksuga ümber nurga. Ilma varjuta:)

Seega siis Anton rentis Empuria DZ-st kogu ürituse aja nende kõige väiksemat varju (Safire 169, parajate homovärvidega), maksis selle eest hingehinda ja maandus käpuli, sest ega see ei fleerinud kah liiga hästi:) A ma ütleks, et see läks veel isegi hästi - vabalt oleks võinud ka õpilasranitsa ja Navigator280 saada:)

Empurias oli ilm suurepärane ja hüppasime kogu aja, aga erinevatel põhjustel siiski üle 4 hüppe päevas ei saanud. Lisaks selgus, et kui 16-wayga ikka punkte tuli, siis 32-wayga oli ka esimese punkti kokkusaamine päris keeruline.

Kuigi kõik üritasid suure hoolega.

Näiteks Anton, kes trügis exitil hoolega uksest välja, keel hammaste vahel. Mispeale aga keegi anonüümne kaaslangevarjur pani kogemata Antonile lõuksi, mispeale Anton hammustas oma keelde suure augu sisse.

Selle peale hakkas enamus hüppajaid eestlasi tiba imelikuks pidama, sest üks tüüp pidevalt käis ringi sellise näoga, nagu kuum kartul oleks suus, ja kulutas enamuse hüppevabast ajast oma I-Phone peeglisse vahtimisele, keel suust väljas:) Lisaks Antoni jutt järgnevatel päevadel kõlas umbes niimoodi: blaablaablaa blaa blaa blabla blaa. Ega keegi midagi aru ei saanud, aga me ütlesime muudkui jaa-jaa, sest seda oli lihtsalt niisama tore kuulata:)) Selgus siiski, et joomisel auguline keel Antonile probleeme ei tekitanud, mistõttu ei realiseerinud minu lootus tema õlled ära juua.

Paari päevaga paranes Antoni keel jälle ära, aga siis tal tekkis järgmine probleem - träkkimise ajal hakkas hammas valutama:)

Ja järjekordselt nägime, et naiste koefitsent töötab - Marco andis mulle ühes toredas kujundis outfacing sloti, mis mind väga rõõmustas. Rink ja Anton näiteks ei saanud mingit lahedat slotti:) Lendasin siis kenasti kohale ja keerasin jalad kujundisse (kujund oli juba suht koos), kui äkki minu nina eest lendas viuhti vastupäeva mööda mingi imelik satelliit. Jõudsin just mõelda, et eitea mis kahtlane homoahv see nüüd oli, kui ta tuli uuesti viuhti minu eest läbi. Aga alles siis, kui ta kolmandat korda tiiruga tuli, siis ma sain aru, et see on tegelt Anton, kes on kujundi alla kukkunud ja paanikasse sattunud:) Igatahes sellest hüppest tuli ka päris lahe video, arvestades seda ilusat 31-way kujundit koos kujundi ümber tiirleva satelliidiga:D

Lõpuks kahjuks pidime Hispaaniast jälle ära tulema. Märtsis läheme tagasi:)

Talv

2011-11-20T12:09:00.000-08:00

Väljas külm ja pime, varsti hakkab lund ka veel sadama:(

Lugesin kompetentsete inimeste artiklist, et kui päikest ei ole, siis peab kindlasti sööma D-vitamiini, muidu suur jama. Ostsin selle jutu peale apteegist kalamaksaõli, aga see krt on nii kohutava maitsega, et ma kipun selle võtmist very conveniently kogu aeg ära unustama.

Hüppamisest on ka liiga kaua aega möödas, obviously. Täna öösel nägin unes, et minu ukse taha ilmus punt Kalašnikovidega relvastatud sõjaväelasi, kes väitsid, et ma pean nüüd kohe sõjaväkke minema ja hüppama seal iga päev kohustuslikus korras lennukist alla. Kahjuks see kaunis unenägu lõppes liiga kiiresti ära:(

Sõber Pirtsul on blogis huvitav rubriik Väikesed asjad, mis teevad rõõmu. Üritasin endale ka nimekirja välja mõelda, aga see polnudki liiga lihtne. Hetkel on nimekiri järgmine:

1. Kimura
2. ???
3. ???

Möhh.

Tegus nädalavahetus

2011-11-14T00:12:00.000-08:00

Nädalavahetus oli päris edukas - palju vajalikke asju sai tehtud.

Reede õhtul käisime töökaaslastega bowlingut mängimas ja Eesti-Iiri jalgpalli vaatamas. Bowlingus üritasin kõige paremat, aga läks ikka nii nagu alati… noh ja igaüks teab, kuidas jalgpall läks:) Aga samal ajal baaris oli happy hour, kus sai kaks õlut ühe hinnaga – see parandas asja natuke.

Siis laupäeval ma avastasin, et hädasti on tarvis minna Tartusse sealse jitsirahvaga sparrima.

Tartlased on juba läbi aastate rääkinud, et neil on trennis kõik kohad naisi täis – aga kui mina seal olen käinud, siis pole see naistekari küll urust välja tulnud mati peale. Aga seekord juhtus uskumatu lugu - tervelt 5 naist oli kohal, kes kõik tahtsid kohe minuga sparrida. Great success.

Ma polnd gi-ga sada aastat teinud, aga tundus päris tore. Gi on üldse üks tore asi, seni kui sa ise peal oled – kraba aga gi-st kinni ja ära lahti lase ja kõik töötab:)

Seekord miskipärast õnnestus kätte saada suurem hulk americanasid, mida Tallinnas tavaliselt keegi ei anna. Lisaks mõned armbarid ja üks päris ilus giljo, mille osas soovitasin esitada kõik pretensioonid Ronile, kes selle giljo mulle õpetas. Noh ja see gi-kägistus mountist on ka väga tore asi, mulle meeldib:)

Pärast tartlastega sparrimist panin kiirelt edasi Eesti Langevarjuklubi hooaja lõpupeole.

Dresscode oli Scary Stuff.

Mõtlesin panna valge voodilina ümber ja olla Valge Daam, aga kahjuks kõik mu voodilinad on musta värvi. Pöördusin sama küsimusega väiketuukri poole, kellel samuti ühtki valget lina polnud, küll aga ta pakkus mulle üht lillelist, extra scary:) Lõpuks otsustasin siiski minna kui Tuuker - Eriti Hirmus Elukas. Töötas küll.

Pidu oli lahe, muuhulgas sai Anton Aasta Muna (oma suurepärase varjupakkimisvägitüki eest) ja Rinkile anti pidulikult üle tema Facebooki konto. Rink vandus karmi kättemaksu kõigile, kes selle FB asjaga seotud olid - mis tähendab eelkõige wollit ja Antonit, aga mul on kuri kahtlus, et Rink loeb ka mind süüdlaste hulka. Seda öeldes oli Rinkil peas Rinki Neljas Nägu, seega tundub, et asi on tõsine. Tuleb olla valvel!!

Magama jõudsin miski kella 5 paiku ehk, aga poole tunni pärast ajas mind üles Elo, kes lihtsalt luksus nii kõvasti, et aknaklaasid värisesid. Kujutage nüüd ette seda situatsiooni - sina magad rahulikult, kui äkki hiilib tuppa sisse Elo, kes siis pimedas teeb umbes selliseid hääli: kribin-krabin... HÕKK! ... kribin-krabin... HÕKK!!!

Lisaks oli meil laest üks lambipirn alla kukkunud, mistõttu kogu põrand oli klaasikilde täis ja Elo tallas nende otsas kah. Ma olin suht kindel, et küll me endale purjus peaga mõne killu jalga astume, aga uskumatul kombel oli mul meeles hommikul peldikusse minnes saapad jalga panna. Küll aga Elot natuke häiris see pilt hommikusest saabastega tuukrist:)

Pühapäeval käisime suurepärast sushit söömas (angerjas on minu eriline lemmik viimasel ajal, päriselt ka:), aga targu hoidusin sinna kõrvale Iiri kohvidest ja kokteilidest. Ega mina ei ole miski alkohoolik. Mitte nagu tiimikaaslane Kaic, kes eile õhtul hävitas 4,5 liitrit õlut, 5 muna, 400g sinki, viina kiluvõileibadega ja magustoiduks rummi teega:)

Ja lõpuks veel üks üleskutse Universumile:

et kui Kuri Saatus on ühe asja ikka nii korralikult nässu keeranud, et paranemise märke üldse kuskilt ei paista, siis kas ei oleks ausa mängu seisukohalt õiglane, et mõni teine teema jällegi läheks eriti edukalt??? Ma küll leian, et see oleks universumi tasakaalu mõttes vajalik. Ma siis võtaks näiteks palju raha, thank you very much! Jään ootama.

Rubriigist Jits & co: SBG Manchester

2011-11-08T03:30:00.001-08:00

Kuna sõber Karlil on Manchesteris uus uhke gym, siis meil Heliniga tekkis plaan minna uurima, kas äkki ka inglasi on tore peksta.

Oli küll:)

Manchesteri gymis oli pakkuda päris palju rahvast, s.h. üks naispurplebelt (ma sain aru, et ta tuli üldse ainult meie pärast välja), paar värvilise vööga suuremat tüüpi ja suur valik whitebelte. Ja kõik tahtsid kohe meiega sparrida. Eriti lahe. Sinna võiks teinekordki minna.

Manchesteri gymis oli selline traditsioon, et sparriti tund aega järjest, 5 min roundide kaupa, ja roundide vahel oli ainult miski 15 sek pausi. Mis oli mulle ok, ainult ma ei viitsinud siis roundide vahel käia vett joomas ja viimases roundis läks jalg krampi. See oli väga naljakas ja tuli kohe meelde Mart, kellel kunagi tuuletunnelis sama asi juhtus, ja lendas ringi nagu lastud vares:) Õnneks ma olin parajasti halfguardis, kus nagunii jalga ei pidanud väga liigutama.

Pika sparri edu võti on see, et pole mõtet järjest vastaseks valida värviliste vöödega või eriti tugevaid tüüpe, vaid vahepeal tuleb võtta whitebelte, kellel saab mountis istuda – nii ei väsi ära.

Gym ise on selline:
Gymis on täisvarustuses invaWC, haa haa:
Karli polnud ammu näinud, aga rõõmuga võib tõdeda, et ta pole muutunud. Paar näidet:

* Kaks tüüpi tegid parajasti MMA sparri (ja Karl coachis neid), kui järsku üks niiskel matil libises ja kukkus selili, jalad taeva poole. Tabades selle käigus teist tüüpi jalaga otse kümnesse. Mispeale see kukkus kahe käega jalgevahet hoides nägupidi matti ja tegi seal artikuleerimata häälitsusi, ja Karl hõikas: Go die over there in the corner - we need the space!

* Olime parajasti suurema pundiga minemas ilutulestikku vaatama, kui Karl äkki ütles surmtõsise häälega: And now, before we go out, let`s pray all together!
Mispeale siis Karl, Karli naine, 10-aastane tütar ja 5-aastane poeg kõik panid käed kokku ja seisid niimoodi tõsise näoga üksteise kõrval. Ma juba sain aru, et asi on kahtlane, aga Helin vist refleksist pani kah käed kokku – mispeale kogu Karli punt hakkas kõva häälega naerma ja üles-alla hüppama:)

* Ja kui me Heliniga ühel öösel koju tulime, siis Karl oli ennast ukse taha pimedasse ära peitnud, ja nagu Helin sisse astus, siis ta röögatas sealt: MUHHAHHAHHAA!!! Mispeale Helin hüppas poole meetri kõrgusele õhku, aga siis üllatuslikult kõndis edasi, Karli poole vaatamata:)

Tahtsime Karlile järgmisel päeval sedasama nalja tagasi teha, aga me kahlustasime, et tema reaktsioon sellisele üllatusele võiks olla tiba erinev ja hõlmata muuhulgas mõnd spontaanset rusikahoopi, mida oleks ehk parem vältida:)

Laupäeva õhtul käisime väljas, eesmärgiga juua palju alkoholi ja vaadata koledaid inglasi. Mõlemad eesmärgid said täiega täidetud. Õhtused inglased on ikka erakordselt koledad. Võib-olla aitaks, kui nad valiks riided, kuhu nende hiiglaslik tagumik ka tegelikult sisse mahub - aga noh, siis poleks jälle nii huvitav vaadata.

Saime tuttavaks ühe U.S. military tüübiga (kelle vastus kõigile probleemidele oli ümbruskond Semtexiga puhtaks lasta), ühe poolakaga ja hulga norrakate ja rootslastega, kellel olid peas uskumatud pedesoengud. Jõime suurel hulgal imelikke kokteile, millest polnud teada, mis seal sees täpselt oli. Ei tuvastanud, et oleks ühegi kokteili eest ise maksnud. Ei jäänud maha viimasest öisest trammist (hommikul kell 5 oli vaja hakata lennuväljale sõitma). Oli tore õhtupoolik.

Tänutäheks meie vastuvõtmise eest kinkisime Karlile suure pudeli rummi ja vannipardi, mille me enne kenasti ära dekoreerisime.

Igatahes oli tore ja Manchesteri on plaan kindlasti veel minna, eriti arvestades fakti, et kevadest lendab sinna ka Ryanair reedeti ja esmaspäeviti.

Rubriigist LUPUS EST: Tunnelcamp nr. 2

2011-10-31T07:06:00.000-07:00

Käisime siis jälle Bedfordis.

Antonil tekkis seekord see probleem, et Tallinn-Stockholm lend jäi hiljaks ja seetõttu jäi talle ümberistumiseks 12 minutit. Etsiis Anton lidus kaks kilomeetrit mööda Stockholmi lennujaama nagu Usain Bolt, aga jäi ikkagi lennukist maha. Pärast seda läks üle 15 min, enne kui ta suutis nii palju hinge tõmmata, et meile helistada. Ja siis jäigi asi paraku niimoodi, et Anton ei saa koos ülejäänud tiimiga Inglismaal Guinessi juua, vaid tegeleb soolospordiga kuskil Stockholmi hotellis ja üritab saada esimese hommikuse Londoni lennu peale.

Vahepeal aga meie ei raisanud aega, vaid tõime Lutoni hotellist ära Antoni kiivri, mille ta sinna eelmine kord oli unustanud. Lisaks tõime kohalikust ostukeskusest suuremal hulgal roosasid kleepekaid, millega me siis kiivri kenasti ära kaunistasime. Allpooltoodud pildil on presenteeritud Antoni impruuvitud kiiver, Rink ja 4 õlut (õlusid pole näha, sest need on Rinki sees).

Anton jõudiski laupäeva lõunast kohale, aga me ei andnud talle kiivrit enne kätte, kui 5min enne lendamist. Esimese hooga ta ei pannudki kleepekaid tähele, aga siis ta pilk langes kiivrile ja silmad läksid pungi ja kogu tunneli rahvas irvitas ümberringi:)

Etsiis Antonil ei jäänud muud üle, kui lennata selle roosa kiivriga. Ja siis kogu päeva ta nokkis neid kleepekaid ühekaupa kiivri pealt ära ja üritas leida kaastunnet Norra tiimi tšikkidelt (tundus, et ilma erilise eduta).

Õhtuks sai kiiver kleepekatest puhtaks ja Antoni näpp läks krampi.

Aga Anton ei teadnud, et meil oli neid roosasid kleepekaid veel järgi. Ja Rink tõusis järgmisel hommikul varem üles ja kleepis Antoni kiivri uuesti täis. Põhimõtteliselt siis Rink kleepis hoolega, keel suust väljas, ja mina ja Kaic irvitasime, sest ta nii kõvasti krabistas, et me olime kah üles ärganud. Aga muidugi mitte Anton, kes magas rahulikult edasi ja ei saanud miskit aru.

Ja mul oli suur õnn olla kõrval, kui Anton oma kiivri leidis. Kõigepealt oli kaks sekundit hämmeldunud vaikust, millele järgnes röögatus:

Minge persse!!!
MIKS???
T***!!!
MILLAL???

Rohkem ma ei mäleta, sest ma sain kohapeal naerukrambid.

Ja siia lõpetuseks veel üks ülevaatlik pilt Antonist ja tema kiivrist (ta oli lahkesti nõus ajalooürikute tarbeks poseerima):

Lendamise osas - tuleb tunnistada, et mida rohkem me lendame, seda paremaks asjad lähevad:) Seekord tegelesime blokitehnikatega ja asjad läksid paremaks küll, pühapäeva õhtuks hakkas isegi Kaic aru saama, mida teha tuleb:) Eks neid videosid tuleb veel järjest uurida, aga esmamulje järgi improvement oli märgatav.

Kuna me pidevalt sõimasime Antonit põhjusel, et ta andis keysid enne kujundi kokkusaamist, siis enne pühapäevast viimast sessiooni ta lubas, et sellega on nüüd kõik ja kui ta veel ühe key peaks andma, siis ta ostab kogu tiimile õlut.

Järgnev pilt on tehtud pühapäeva õhtul ja selle pealkiri on Point Ei Anna Keysid!!

Ahjaa, kes soovib tiimi tegemistel silma peal hoida, siis võib jälgida meie Facebooki lehte:)

Raju 8

2011-10-23T11:14:00.000-07:00

Hüppehooajavälisel ajal tuleb ikka aeg-ajalt selline hibernation tunne peale. Sellepärast on eriti hea, kui toimub elulahedaid üritusi nagu Raju 8, mis talveunest üles äratavad.

Seekord oli jälle palju tegemist, sain olla nii puuri- kui punktikohtunik, ja lisaks kontrollida enne puuri minekut võistlejate varustust, milleks ma erilist soovi olin avaldanud. Seekord polnud kellelgi vaseliiniga probleeme, küll aga olid mõned jalakaitsmed teipimata jäetud ja mõned hambakaitsmed maha unustatud.

Kuna ma olen aastast aastasse virisenud, et kohtunike särgid on väga šovinistlikult kõik meeste lõikega, siis seekord oli Ott teinud ka ühe naiste särgi. Ma ei tea, millise naise järgi see tehtud oli, aga kindlasti mitte Tavalise Eesti Naise järgi, sest särk oli mulle lühike, kuid see-eest umbes poole laiem kui tarvis. Esitasin kohapeal disclaimeri, et mina pole süüdi, kui mõni fighter saab nokki löödud sellepärast, et kohtunikul on naba paljas.

Puuris käitusid mulle sattunud võistlejad seekord väga viisakalt, keelatud tehnikaid ei kasutanud (peale paari puurist krabamise) ja lukkude peale patsutasid täiesti arusaadavalt, niiet ei pidanud ära ootama, kuni käsi pooleks läheb.

Puurikohtuniku töö kõige raskem osa minu arust on pöörata tähelepanu ainult sellele, mis on kohtunikule oluline, mitte näiteks kohutavalt sitale jitsile või lahedale paremhaagile. Ma ikka kipun tiba emotsionaalseks muutuma aeg-ajalt, aga eks ma tegelen sellega:)

Punktikohtuniku vaatevinklist näeb üks matš välja umbes selline:

Kõige dramaatilisemad tundusid Helini ja Jassi matšid.

Helinile ma õnneks punkte panema ei pidanud, mistõttu ma hoopis hüppasin üles-alla ja karjusin: Löö kõvemini! Löö kõvemini! Vallo ei julgenud üldse seda matši vaadata ja uuris aeg-ajalt kõrvalistujatelt, et mis nüüd parajasti juhtus. Helin oli enne Raju kõvasti kaalu võtnud, mistõttu pärast õnnesoove pool konversatsioonist puudutas matši käiku ja pool erinevaid maitsvaid roogasid, mida nüüd kohe sööma peaks hakkama:)

Aga Jassi fighti ma pidin hindama ja vaatasin siis hindava pilguga, kuidas Jass sai lihtsalt rämedalt lõuksi vastase käest. Selles osas on B-klassi profimatš ikka palju hullem kui C-klassi matš - kui ikka maas võib näkku lüüa, siis võib asi väga käest ära minna. Aga kolmandas roundis äkki juhtus nii, et vastane korraks kaotas valvsuse ja Jass sai talle backi, ja kohe nii korralikult, et ma juba enne RNC-d alustasin võitja märkimist hindamislehele:) Seega jiu-jitsu jälle päästis päeva ja Jassi nurgas olnud Priit pääses südamerabandusest, aga ega palju puudu ei jäänud.

Ja päeva moment of revelation: vaatasin parajasti, kuidas kaks meest puuris täiega üksteist peksavad, ja mõtlesin, et ma küll ei tea, mis krdi pärast peaks üldse kellelegi selline asi meeldima - aga no mulle ikka hirmsasti meeldib. Ilmselt ma olen ebanormaalne. Ma ei teagi, mis selle infoga nüüd peale hakata - peale selle, et äkki Universum võtab teadmiseks ja saadab mulle edaspidises elus kõvasti kaklemist. Aitäh.

Pärast Raju läksime kõik koos ööklubisse Tallinn, kus me lihtsalt jõime rämedalt viina koguaeg. Mäletan ka mingit rummi ja mohhiitosid, aga põhiliselt oli seal Vallo, kellel oli kuidagi pidevalt mingi viinapudel, kust ta lahkelt shotte välja jagas.

Öö jätkudes suutsin mingil hetkel pildistada Jassi (lihtsalt liiga nunnu värvigamma oli tal näos näha) ja postitada selle kohe Facebooki. Õnneks Jass ei pahandanud, aga see paneb natuke mõtlema, mida kõike võib edaspidi järsku minu Facebooki ilmuda, kui mul on ühes käes viinaklaas ja teises HTC.

Pühapäeva hommik algas sellega, et Helin seisis keset tuba ja teatas: Ma tahan nüüd süüa!
Kui keegi selle peale väga ei liigutanud, siis Helin jätkas tiba nõudlikuma häälega: Tahan NÜÜD SÜÜA!!!
Ega polndki muud, kui pidime kõik üles tõusma ja hommikust sööma minema. Keset hommikusööki ilmus kuskilt välja Vallo, kellel oli plaan magama minna. Good luck hotelliteenistujatele Vallo check-outi ajal voodist välja ajamisega.

Kokkuvõttev recap:
Raju 8.
Sitaks lahe oli.

Rubriigist LUPUS EST: Tunnelcamp nr.1

2011-10-18T06:32:00.000-07:00

Käisime siis nv-l uue tiimiga tunnelis lendamas.

Seekord oli meil selline huvitav travel arrangement, et kõik jõudsid erinevatesse lennujaamadesse. Viimane saabuja õhtul oli Anton, kellel me olime Heathrows vastas sildiga TUPSU. Kaic tahtis tegelikult kirjutada HOMO, aga me kartsime, et niimoodi jookseb Kaici ümber räme rahvamass kokku, enne kui Anton kohale jõuab.

Tunnelis coachis meid seekord Steve, kellel on tiba erinev stiil võrreldes näiteks Joey`ga - ta rõhutab rohkem individuaalset lendamist, mitte grippidest rebimist. Tundub, et see stiil sobib meile praegusel tasemel paremini ja saime ka mitmeid häid nippe blokkide tarbeks, seega hetkel võib küll rahule jääda. Näiteks blokk 8 keeramine on mulle algusest peale nõme tundunud, aga seekord saime lõpuks nõksu kätte. Ja blokk 6 läks ka oluliselt paremaks.

Uus tiimikaaslane Kaic on kaasa toonud uue traditsiooni - grupikalli:) Grupikalli toimub tavaliselt pärast üksteise sõimamist pärast persseläinud tunnelisessiooni ja see käib niimoodi, et kõik kargavad üksteisele kaela ja pigistavad.
Rink tuleb enne kinni püüda:) Selle tegime ülesandeks Kaicile kui Eesti Kaitseväe ohvitserile - lokaliseerida ja kinni pidada grupikalli eest põgenev Rink. Rink esines ka presentatsiooniga teemal "grupikalli ei ole meie kultuuriruumi sobilik", aga see ei veennud kedagi.

Sõimamisega oli üldse nii ja naa seekord, sest Antoni sõimamiseks on põhjusi vähemaks jäänud ja Kaici ei suuda üldse keegi pikemalt sõimata, sest ta nägu läheb kohe nii murelikuks, et tekib soov tuua talle lohutuseks šokolaadimuffinit:) Aga järgmises tunnelcampis läheme edasi non-repeater blokkidega, eks näis mis siis saab.

P.S. Guiness on Inglismaal endiselt suurepärane.

Rubriigist Tuukri Gourmet

2011-10-08T08:46:00.000-07:00

Kuna jube pikk ja külm talv on tulemas (halb!), siis mõtlesin välja uue projekti - hakkan tegema erinevaid sööke, mida tuleb siis hinnata kümnepallisüsteemis (hea, kuna kõik need asjad saab ära süüa ja äkki mõni on ka maitsev:)

Väiketuuker on lahkelt lubanud tulla hindajaks.

Tegin alustuseks Tai kanasuppi punase karriga.

Kuna väiketuuker on hetkel ära laeva peal, siis hindan seekord ise:

6 punkti 10-st, hinnang "täitsa hea".

Mida järgmine kord paremini teha:

- Kookospiima peaks rohkem panema. Lisaks see Santa Maria kookospiim ei ole kõige parem, võta mõni teine järgmine kord.

- Laimimahla pole tegelt vist üldse vaja, sidrunhein on piisavalt hapu.

- Osta järgmine kord suuremaid tšillikaunu, neist pisikestest seemnete välja kookimine on ilge ****

- Ma ei tea, kuidas mul õnnestuks vältida näppude toppimist tšillide, karripasta jms sisse ja pärast nende näppudega näo kratsimist. Seekord jälle ei õnnestunud.

Uus mänguasi

2011-10-07T08:57:00.000-07:00

Kuna meil tiimis on kõvasti moes ninapidi nutitelefonis istumine, siis ma mõtlesin, et mul peaks ka üks olema.

Hankisin isendi nimega HTC Incredible S, mida soovitasid itimeestest sõbrad Norman ja wolli. Siiamaani tundub küll igati broo telefon olevat.

Alustasin sellega, et laadisin telefoni Air Controli ja Angry Birdsi, ja helistasin kogemata suvalisele numbrile. Rohkem polnud aega, sest pidin kiiresti minema lennuväljale, kuhu võtsin telefoni karbiga kaasa. Karbi seest polnud helinat eriti hästi kuulda, aga noh.

Sel päeval oli lennuväljal tiba külm ja õhtul jõime koos Veelaga ära suure pudeli Jägermeisterit. Järgmisel hommikul vara hakkas ootamatult mingi telefon helisema nii kohutavalt jubeda helinaga, et ma mõtlesin, et kesse idioot küll sellise laulu vabatahtlikult endale helinaks pani. Loomulikult see oli tegelt minu telefon, aga sellest ma sain aru alles mitu tundi hiljem, kui ma esimese tassi kohvi olin ära joonud.

Nüüdseks olen elimineerinud jubedad helinad, äratuseks on nagu ikka "Always look on the bright side of life" ja olen alustanud inimestele individuaalsete helinate konfimist.

Praeguseks on olemas:

Sepandi (mesimummil oli täna antud vaba päev - lendas väiksed püksid jalas ja vestiväel)

Ekstremist (jazz)

Kaic (rasked katsumuste rajad - käia karmil võitlejal)

Anton (no comments:)

Priit (Britney Spears, otseloomulikult)

Viido (mis tegema nüüd pean? - kus olen teinud vea?)

Rida helinaid on veel puudu, mida ma pole suutnud välja mõelda - näiteks wolli, Rink, Veela, Aatomik, Helin, Ron... ettepanekud oodatud!

P.S. Air Controli high score on uuemal ajal 193:)

3D Liiga

2011-09-25T12:54:00.000-07:00

Etsiis olin nädalavahetusel jälle 3D Liigal kohtunikuks.

Kurja Saatuse keerdkäikude tõttu mul oli kohutav nohu ja hääl ära, aga kõvema häälega ringikohtunikke polnd kah parajasti võtta (Ron ei taha enam ringikohtunik olla, pärast seda giljo-intsidenti:)

Ringikohtuniku töö ei ole tegelikult eriti keeruline. Tuleb võistlejad enne matši üle kontrollida (tunnistan, et fighterite meelerahu huvides ma pole päris katsuma läinud, kas ikka libestavaid aineid kuhugi pole peale määritud, ja kopsikut lasen ka võistlejal endal koputada:), alustada rounde, passida keelatud tehnikaid (päris võistlejad ei tee sugugi nii rafineeritud keelatud tehnikaid kui need libavõistlejad treeningmatšides, et miski salaja tagumikust hammustamine vms, pigem vahel juhtub tiba munadesse löömist või puurist haaramist), jälgida vigastusi (kui ikka juba kõik kohad on verd täis või fighterid enam vere seest välja ei näe, siis tasub lasta arstil üle kontrollida) ja vaadata, et matš ikka õigel ajal lõpetatud saaks, kui keegi patsutab või kell käib.

Seekord oli roundide vaheline kell päris õrna häälega ja fighterid seda ei kuulnud, mistõttu pidi iga kord vahele kargama ja fighterid oma nurkadesse ajama. Nad ikka nägid üllatunud välja iga kord.

Ja tavaline on see, et esimeses roundis on tüübid väga tahtmist täis ja kargavad hoolega ringi, vaata ainult, et eest ära saad. Teiseks roundiks aga on enamus juba väsinud, mistõttu ka kohtunikul on lihtsam ja ei pea enam fighterite eest mööda ringi põgenema:)

3D Treeningul läks seekord hästi, 4 võitu ja ei ühtegi kaotust. Ja meil on ka muidugi tiba asjatundlikumate nõuannetega nurgameeskonnad, mitte stiilis Tõuse püsti! või Las ta väsitab ennast! (kui vastane on mountis) või Pane lõug vastu pead! (ee... what???)

Ja veel mõned asjad tundusid tekitavat inimestes hämmingut. Näiteks on reeglites kirjas, et kõik kehale määritud libestavad ained on keelatud, v.a. kohtuniku juuresolekul näole määritud vaseliin, cut`ide vältimiseks siis teatavasti.

Lähen siis mina võistleja varustust kontrollima ja ühtasi soovitan, et nüüd võite vaseliini panna, kui tahate? Tüüp jääb mulle suu lahti otsa vahtima, näol umbes selline õudust väljendav ilme nagu Elol, kes on parajasti õpilase ilma spottimata välja visanud. Näost on näha vastamata küsimusi - Vaseliini?? Kes? Miks? KUHU???

Üldiselt ma kohtunikuametis üritan pidevalt surmtõsist nägu teha, aga mitte alati see ei õnnestu!:)
(ok ok, peaaegu kunagi ei õnnestu:)

Kahju ainult, et mind ei olnud kaasas, kui Priit käis apteegist seda vaseliini ostmas, koos kolmest suurest ahvist koosneva turvameeskonnaga:)

Miks langevarjuinstruktori töö on tervistkahjustav

2011-09-19T04:04:00.000-07:00

Nagu juba tandemi puhul traditsiooniks oli saanud, et pärast 100 korralikku hüpet tuleb üks ikaldus, nii juhtus nüüd ka AFF-iga. Eelmisel nädalavahetusel täitus mul 100 AFF hüpet ja eile siis hüpe, mille sarnast harva näha saab.

Videot eetilistel kaalutlustel avalikult üles ei pane, aga seda peab küll ütlema, et pulss nii kõrgele pole tõusnud vist ühelgi hüppel juba palju aastaid. Hüpe algas suht normaalselt, aga poole pealt läks õpilasel asi käest ära ja tegi järjest hoolega kõik valesti ja asi läks väga kiiresti väga hulluks. Lendasin talle mööda taevast järgi nagu marutõbine orav ja mõtlesin, et krt kui ei saa nüüd raiska kohe kätte, siis kukub krt automaati ja äkist saab veel surma või midagi [pluss rõve sõim kolmes võõrkeeles, tsenseeritud isegi langevarjuritele]. Noh sain siiski lõpuks tüübi kätte ja tõmbasin secondary handle, samal ajal kui õpilane ise viskas meduusi. Aga ega palju eksimisruumi enam ei jäänud järele.

Ega ma ei teagi täpselt, miks ma sellest siia blogisse kirjutan. Ega vist ei olegi miskit mõistlikku põhjust. Noh, jah.

Põhimõtteliselt ma olen seda hüpet oodanud kaks aastat. Ikka järjest hüppad õpilastega ja vaatad, kuidas nad ilusti teevad seda, mis neile on õpetatud, ja siis mõtled, et ei tea millal nüüd tuleb see õpilane, kes kõik tuksi keerab.

Ja ma ei suuda välja mõelda, kuidas seda jama oleks saanud vältida. Olin juba näinud ohtu selle õpilase puhul ja omast arust teinud kõik võimaliku riskide vähendamiseks - pikad briifid maa peal, ei andnud seda õpilast ühelegi teisele instruktorile, olin valmis, et konkreetselt sellel hüppel võib juhtuda mingi jama (konkreetselt istusin lennukis ja mõtlesin - nii, nüüd äkki miski jama võib tulla, peab olema ettevaatlik!), passisin vabalangemises hoolega õpilasest haardekaugusel - aga ikka tal õnnestus sekundi jooksul selili keerata ja minema kaduda. Seekord läks kõik küll lõpuks hästi, aga kui mingid asjaolud oleks olnud teisiti, oleks asi võinud ka kehvemini lõppeda.

Ja nagu sageli juhtub, on see tuksiläinud hüpe instruktorit oluliselt rohkem ehmatanud kui õpilast. Järgmine katse nädala pärast, oh joy.

Update

2011-09-15T06:20:00.000-07:00

Vahepeal on saabunud sügis ja koos sellega palju tööd, mis segab muuhulgas trenniskäimist ja ka näiteks blogikirjutamist. Anyway, allpool lühidalt vahepealsetest juhtumistest.

Kõigepealt siis see suurepärane uudis, et Lupus EST on leidnud uue saba, suusatajaks hakanud Mardi asemele. Great success!

Uus tiimiliige härra kapten Kaic tegeleb põhitööna hambuni relvastatult võsas hiilimisega (or something:), aga muidu on üllatavalt sõbralik, sööb ära kogu toidu kilomeetri raadiuses (s.h. peki) ja on tiimis selgelt suuremate hulgas, mis on tekitanud kõvasti meelehärmi Antonile, kellel nüüd on Tupsu hüüdnimi permanentselt küljes.

Seega me oleme nüüd igal vabal momendil üritanud tiimiga kriiperdada, et Kaicil kah enne esimest tunnelisse minekut kujunditest tiba aimu oleks. Kogu tiim on Kaici suhtes olnud väga thoughtful & considerate, v.a. muidugi Anton, kes spetsiaalselt teeb 10. blokis erilist moosinägu ja tekitab tiimikaaslastes homofoobiat.

Ahjaa, üks hüpe õnnestus ka uue koosseisuga vahepeal teha, video SIIN (Kaic on see mureliku näoga mees paremal nurgas:) Ja esimene tunnelcamp on oktoobris, can`t wait.

Lisaks sai veel vahepeal käidud Taanis SBG suvelaagris, kus muuhulgas Ron esines ideega, kuidas parema kägistamisvormi saavutamiseks tuleb süüa hulganisti valku ja rasva, aga vähem süsivesikuid. Helin hakkaski kohe asjaga peale, kuna tal tuleb järgmiseks Rajuks kõvasti alla võtta. Ma mõtlesin ka huvi pärast korra proovida ja tõmbasin menüüst maha suuremad süsivesikute allikad - valge suhkru ja kartulid. Plaan töötas üllatavalt hästi ja varsti sain Helinile saata motiveeriva pildi, kus kaal näitas alla 70kg. Always glad to help:)

Esimene tagasilöök saabus seoses vajadusega komandeeringusse viisakas kostüüm selga panna, mille käigus üllatuslikult selgus, et püksid ei seisa enam üleval. Etsiis jah, käte taskus hoidmist ei peeta üldiselt eriti viisakaks, aga uskuge mind - see oleks veel hulga ebaviisakam, kui püksid lihtsalt alla kukuks.

Ja ma olen vist juba maininud, et komandeeringutes käies mulle ei meeldi liiga varajased ja liiga hilised lennud, mis põhjustavad seda, et ma järgmisel hommikul käin ringi nagu pooletoobine talveunes karu ja jooksen vastu mööblit ja panen kostüümi juurde kingade asemel botased jalga. Aga seda viimast ma märkasin seekord juba liftis.

Rubriigist LUPUS EST: World Cup

2011-08-24T05:16:00.000-07:00

Käisime siis tiimiga Saksamaal World Cupil. Tulemuseks 8,6p keskmine ja uus Eesti rekord 10p. Tuleb tunnistada, et 8,6 on siiamaani minu parim keskmine võistlustelt, sest kuigi Whadeveri maksimum oli kõrgem, siis Lupus oli stabiilsem ja suuri munamisi ei olnud, ainult paar väikest:) Tegelikult oli suht OK tulemus, aga no tahaks palju kõrgemat numbrit ikkagi! Rekordivideo wolli kaamerast asub SIIN.

Ilm oli traditsiooniliselt sitt ja võistlejaid üritati spottida pilvede vahele aukudesse, mis vahelduva eduga ka õnnestus. Kokkuvõtteks saime sellise tempoga siiski ainult miski 1-2 hüpet päevas ja ühte hüpet ootasime lausa kaks päeva, kusjuures vahepeal toodi meid kaks korda lennukiga alla. See hüpe oli ikka juba piisavalt pähe kulunud - kui Anton alati hommikuti Mardi tervitussõnade peale ütles väga unise häälega “mmmhhhh…”, siis ühel päeval ta ütles “Q-14-5…”:)

Kokkuvõttes meil siis õnnestus võita Türgit 53 punktiga (Türgi tiimi ranitsate peale oli kirjutatud Turkish Birds, kuigi minumeelest lihtsalt Turkeys oleks palju paremini sobinud:) ja kaotasime Austriale 2 punktiga. Kahjuks Kazakhstani tiimi ei olnud, mistõttu me peame vist järgmisel aastal jälle võistlema, kuna Antoni elueesmärk on Kazakhstani võita ja see jäi nüüd tegemata.

Siin me vaatame parajasti ekraanilt Türgi viimast hüpet, millest nad said 0 punkti. Türklased hüppasid alati stari välja, hoides igaks juhuks rinnarihmadest:) Siis lasid lahti ja võtsid esimese kujundi (blokk nr. 3). Aga üks tüüp võttis gripi valest jalast. Ja enam lahti ei lasknud. Ja hoidiski kogu bloki aja valet grippi, mis oligi põhimõtteliselt kogu hüpe. Ekraani ees istuv Vene 4way tüüp ei suutnud seda enam rahulikult vaadata ja karjatas südantlõhestavat: Drugaaja nogaa bljääd!!!

Meil oli lennuväljal tiimitelk koos Küprose ja Horvaatia friiflaieritega, kes enne hüppeid väga tõsiselt uurisid kujundite kirjeldusi ja üritasid välja mõelda, kuidas neid võiks lennata, ja pärast hüpet rõõmustasid stiilis: “Great jump! We tried everything!” Meie palvel nad olid ka nõus meile presenteerima rõvedat sõimu serbohorvaadi keeles (seda keelt muide ei pidanud tegelt olemas olema), mis tõlgituna kõlas umbes niimoodi: ma ***** su ema ****, kolm korda!

Muidu sai ikka tavalisel viisil aega veedetud, täpsemalt siis jõime viskit, sõime austreid ja konnakoibi, lükkasime heinapalle mäenõlval asuvalt põllult alla ja olime üldse väga thoughtful & considerate, näiteks Rink hankis suure rasvase nälkja ja pani selle Antonile krae vahele, ja wolli muutis Antoni i-phone türgikeelseks. Plaanis oli ka Mardile tõestada homode olemasolu (Mart ei usu jumalasse ega homodesse, kuna tema arvates mõlemad on ebaloogilised), aga me ei suutnud üksikasjades kokkuleppele jõuda:)

Ja no põhimõtteliselt tiimiga reisimisest võib alaväärsuskompleksi saada. Alati neil on miskeid pretensioone minu kohta - küll ei ole piisavalt naiselik, liiga kuri, koledad tissid jpm. Vaatasin isegi igaks juhuks peeglist järgi, kas äkki ongi koledad. Aga ikka ei olnud. Homokari, ma ütlen. Kaalun pidžaama ostmist spetsiaalselt tiimireiside tarbeks.

Reedega sai meie võistlus läbi ja otsustasime õhtul tiba tõsisemalt juua, täpsemalt siis läksime Saarlouise linna baaridesse töllama. Kohalik rahvas ei olnud just kõige kirkam kogumik, Anton pidi mitu korda äärepealt pasunasse saama ja mina pidin umbkeelsetele sakslastele selgitama, miks minu sõbrad neid nii kahtlase pilguga vaatavad (no proovi siis selgeks teha, et Rinkil ongi igapäevaselt selline nägu:)

Mart ja wolli läksid õhtu edenedes ära magama, aga ülejäänud miskipärast jätkasid joomist. Ei ole teada, kui palju alkoholi sel õhtul täpsemalt meie pool hävitatud sai, aga lõpuks Rink üritas varastada tänaval seisvat pitsaautot. Etsiis Rink üritas Antoni postkasti võtmetega pitsaautot käima panna, Anton üritas mingeid juhtmeid lühisesse ühendada ja mina üritasin neid auto juurest minema ajada (minu prognoosivõime pakkus kohe välja mitu erinevat versiooni sellest, mis hakkab juhtuma, kui auto käima läheb, ja ükski neist ei olnud vähimalgi määral positiivne).

Auto õnneks siiski käima ei läinud, niiet Rink varastas selle asemel nokamütsi ja kaks pesulõksu, mille ta hiljem paigutas magava wolli jorri otsa (esimesed paar katset läksid targetist mõnevõrra mööda, aga püsivus viis sihile:) Wolli seda teguviisi väga heaks ei kiitnud, aga ega meie kui thoughtful & considerate tiimikaaslased ei naernud ka üldse muidugi ja videot ka ei teinud:)

Ja siia lõppu veel see info, et me otsime uut tiimikaaslast (ei, me ei jootnud Marti surnuks, vaid ta soovib edaspidi rohkem suusaspordile pühenduda). Eks näis, kuidas see õnnestub.

Eurobigway

2011-08-09T01:35:00.000-07:00

Sai siis käidud vahelduseks bigwayd lendamas.

Eurobigway on Euroopa suurim bigway üritus, sel aastal oli plaanis suur bigway 125, keskmine bigway 40-80 ja väike bigway 20 inimest. Asi toimus Poolas ja formatsiooni lendas 4 Pink Skyvani ja 2 Turboletti. Eestlased olid üritusel esindatud 6 inimesega, kellest suures bigways lendasin ainult mina seekord.

Bigway üritustel käies tuleb arvestada bigway spetsiifikaga:

- Õhus on korraga palju inimesi, kellest igaühel on potentsiaali sinuga kokku põrgata vabalangemises, varju avamisel ja kupli all. Sellepärast peavad olema silmad ka selja taga ja Tibu tuleb vahetada rahulikuma avanemisega kupli vastu. Seekord oli ainult üks canopy collision ja seegi lõppes õnnelikult - üks hüppaja maandus varuga ja teine põhikupliga. Ohutuse teemat võetakse väga tõsiselt, sest ega keegi ei taha surma saada.

- Dirt-diving võtab kõvasti aega, mistõttu suur osa tegevusest toimub maa peal ja üle 5 hüppe päevas üldiselt ei jõua.

- Bigway kokkusaamiseks ei tohi keegi sellest suurest seltskonnast munada. Ole valmis selleks, et tuleb teha hüpe hüppe järel, kus keegi ikka munab ja rekordit ei tule. Järgmisel hüppel munab jälle keegi teine. Eriti lahe on muidugi, kui sa ise oled see üks hüppaja, kes kogu bigway ära munab:)
[Disclaimer: Tuuker pole siiamaani veel kunagi ühtki bigwayd munanud. Aga küll jõuab.]

- Bigway seltskond on ka natuke erinev näiteks FS4 hüppajatest. Nad on enamuses vanemad ja liigutavad aeglasemalt. Mistõttu keskmisel 4way hüppajal tekib soov neid tagant lükata, et lendaks krt kiiremini oma koha peale:) Ma saan aru küll, et bigwayd tuleb aeglaselt ja ettevaatlikult lennata, aga tuukri aeglane on umbes 3x kiirem kui keskmise bigway aeglane:)

Anyway, lendasime siis seda 125wayd. Või noh lõpuks oli see tegelikult 113way, kuna osad väänasid jalgu ja jäid haigeks ja läksid minema. Haigeks oli lihtne jääda, kuna kogu nädal lihtsalt sadas vihma. Kuna eestlased olid ilusa ilma lootuses plaaninud magada telgis, siis oli muidugi eriti lahe. Õnneks mul polnud enam vajadust haigeks jääda, sest juba enne Poola tulekut mul oli õnnestunud hankida kole kurguvalu, mille tõttu ma kogu nädala toitusin põhiliselt ibukast ja õlle asemel jõin viskit.

Esimene päev läks dirt-divede peale, mis oli OK, sest ilma nagunii ei olnud. Teisel päeval siis pärast lõunat pilved hajusid ja saime lõpuks taevasse. Mäletan, et vaatasin lennuki aknast teiste Skyvanide sabasid ja imestasin, et kas ma tõesti kavatsen siit koos ülejäänud 124 inimesega välja hüpata ja kuidas me küll sellisele mõttele tulime.

Esimene hüpe oli paras käkk, aga saime sel päeval veel 2 hüpet ja asi läks järjest paremaks. Järgmistel päevadel oli ilm jälle sitt. Ühel õhtul saime veel ühe hüppe ja viimasel päeval 2 hüpet. Rekord tuli kokku viimasel hüppel:)

Mõned videod ka:
Lennukid tõusevad formatsioonis:)
Rekordihüppe video, korraldajate poolt (tiba sita kvaliteediga, sry)
Rekordihüppe video tuukri kaamerast

Seltskonnast, kohalikust kultuurist jms.
Sellel üritusel sai siis käidud koos kaitseväelaste kambaga, kellega meil tekkis kohe hea klapp, sest nemad joovad ka kogu aeg ja palju. Kuna ilm oli kah üle keskmise sitt, siis panustasimegi põhiliselt joomisele. Enamasti oli asi enam-vähem kontrolli all, kuna bigway oli kogu päeva standby-s. Aga ühel päeval sadas ikka täiega vihma ja päev lõpetati ära juba lõunast, ja kuna midagi paremat polnud teha, siis otsustasime kohe jooma hakata. Sel päeval jõime ära muuhulgas kaks pudelt Vana Tallinnat, ühe viski jpm.

Sel õhtul toimus DZ-s disko, kus sai näha hulgaliselt kohalikke paaritustantse. Eestlased eelistasid seda kõrvalt huviga jälgida, keskendudes joomisele ja intelligentsele vestlusele. Muuhulgas käsitleti teemat, et millistes huvitavates kohtades on keegi kunagi seksinud, mille mainimine tuli järgmisel päeval asjaosalistele suure üllatusena:)

Saime tuttavaks kohaliku poolakaga (olgu ta nimi Antonov), kes tahtis tantsida Kertuga, aga ei põlanud ära ka Viidot, kui see talle tantsupõrandal kätte sattus (Viidol oli missioon Poola tantsulugude vahele toppida Eesti muusikat, mis ei teinud teda poolakate seas eriti populaarseks:)

Järgmisel päeval tuli Antonov Viidoga rääkima ja tundis huvi, kas Viidole meeldivad suured tissid. Viidol vajus selle peale suu ammuli, sest muidugi tema ei mäletanud, et ta oli eelmisel õhtul Antonoviga tantsinud. Aga Antonov ei andnud järgi ja ei läinud enne ära, kui lõpuks Viido oli nõus kirjeldama oma eelistusi tisside osas, mis kõlas umbes niimoodi: "I like normal size! Not big. Not small. Normal!!" Selle uue informatsiooniga varustatud Antonov läks tagasi tantsupõrandale ja Viido vaatas talle mõtlikult järele, lauldes: "Mis tegema nüüd pean?? Kus olen teinud vea??"

Viimasel õhtul otsustasime ennast vähe viisakamalt riidesse panna ja minna kõrvalasuvasse linna peole, kuhu langevarjuritel oli tasuta sissepääs. Kaic pani lausa puhta pluusi selga, mis aga ilmselt oli viga, sest peo edenedes ta pidi paluma minu käest kaitset kohalike tšikkide vastu, kes tal karjade kaupa järel käisid. Muidugi sõpru tuleb ikka abistada ja ma siis vahtisin neile tšikkidele kurja pilguga otsa (kurja näo tegemine on lihtne, selleks tuleb lihtsalt ette kujutada, et püksid on katki ja peab poodi minema... no või siis et Anton on P exiti perse keeranud:) Tšikid läksid minema, paraku ükski kakelda ei tahtnud.

Siis läks Kaic baarileti juurde õlut ostma, aga tuli natukese aja pärast ilma õlleta ja õudust väljendava näoilmega tagasi. Kui me tundsime huvi, et mida jubedat siis nüüd juhtus, arenes järgmine konversatsioon:
- Üks tšikk näitas mulle tisse ja tahtis, et ma talle õlut ostaks!!
- Noh, ostsid siis vä?
- EI !!!
- A kuidas sa tast siis lahti said?
- raputab kätt, nagu tahaks tatti käe küljest ära saada...

Pärast seda me leidsime, et meie antropoloogiline huvi kohaliku kultuuri vastu on rahuldatud, ja läksime ära magama.

Kokkuvõtteks võib öelda, et bigwayd lennata on omamoodi huvitav, aga kas ka järgmisel aastal mõnd bigway üritust külastada õnnestub, oleneb tiimi plaanidest. (P.S. ma ei teagi, kas oleks õigem kirjutada "tiim" või "Tiim"... otsustab seda kah siis, kui järgmise aasta plaanid paika saavad:)

Rubriigist LUPUS EST: Tiimi gourmet

2011-07-21T12:29:00.000-07:00

Nagu teada, siis tiim käis kõigepealt pärast Empuria hüppenädalat Rinki juures söömas ja hüppevideosid vaatamas (pakuti makakaid ja salatit). Ja järgmisena siis tiim avaldas soovi Antoni poole sööma minna, kes üllatuslikult oligi nõus meid vastu võtma.

Kokkulepitud ajal oligi kogu tiim näljase näoga Antoni ukse taga, aga selgus, et Antonit ei ole kodus, mispeale me hakkasime Antoni maja ees tänaval veini jooma. Rinkil oli veel vikerkaarevärvides pluus seljas. Varsti tuligi Anton ja leidis kogu selle homojoodikute kamba oma ukse eest:)

Kuna Antoni korter on söögitegemise atribuutika osas suht nigelalt varustatud, siis saime ühekordsel grillil küpsetatud grill-liha (süütevedeliku maitsega) ja Antoni poolt väga kunstipäraselt lõigutud salatit (Anton väitis, et see on tal esimene kord salatit teha, aga tal oli ka kast õlut kohe külmkapis valmis, niiet see oli ok).

Pärast Antoni poolt lahkumist ma läksin veel kiiresti autot pesema, sest järgmisel hommikul oli vaja audiitor peale võtta ja auto ei paistnud mudakorra alt enam välja. Aga Statoili jõudes selgus tõsiasi, et kõik raha, kredikad, mobiil ja uksekaart olid Antoni poole maha jäänud. Esimene mõte (pärast rõvedat sõimu kolmes keeles) oli helistada Antonile ja nõuda, et ta mu telefoni tagasi annaks. Aga loogikaviga selles plaanis oli täiesti ilmne ja käiku läks hoopis plaan B, mis seisnes selles, et ma läksin ja tõin Antoni juurest oma stuffi ära. Kuna mul ettenägelikult oli korteri number meeles, siis ei pidanud kividega akent loopima ega midagi.

Ja tiim hääletas (4 poolthäält ja 1 vastu), et järgmine söömaaeg peaks toimuma tuukri punkris.Mõtlesin tükk aega, et mida siis tiimile süüa pakkuda. Kohe sai välistatud igasugused koogid, millega mul on traditsiooniliselt halvad suhted. Ja otsustasin, et ei hakka jalgratast leiutama, vaid võtan mõned asjad tuukri perekonna traditsioonilisest menüüst ja siis tiim ise teab, kas sööb või jääb nälga:)

Menüü sai siis järgmine:
Tomatisupp kitsejuustuga (väiketuukri lemmik)
Rucola-meloni salat fetajuustuga (tuukri ema special)
Ahjulõhe sidruni, mee ja küüslauguga (tuukri special, minu isiklik retsept)

Esialgu tundus, et süüa sai kohutavalt palju, aga lõpuks tiim pistis suht kõik kinni, great success. Alguses küll ettevaatlikult otsast näksisid, aga ei olnud surmav ja õnnestus isegi saada mõned suurepärased komplimendid stiilis Kle, see kõlbab süüa!:)

Igatahes oli siis tegemist suht eksklusiivse üritusega, sest minu mäletamist mööda ma pole enne peale enda ja pereliikmete kunagi kellelegi süüa teinud…

Kihnus

2011-06-27T06:43:00.001-07:00

Jah, käisime siis koos lennuki ja hulga hüppajatega Kihnus jaanipäeva pidamas.
Kõike ilusaks jaanipäevaks vajalikku oli piisavalt, s.h. hüppamist, sauna, süüa ja juua.

Magada just liiga palju ei saanud, sest Kihnu hüppeilma omapärade tõttu alustasime mitmel päeval hüppamist kell 5 hommikul. Etsiis hommikuti oli õu täis väga unise näoga langevarjureid, kes ümisesid omaette "always look on the bright side of life":) Ja tegime oma tõusud ära, ilm läks perse ja meie läksime hommikust sööma.

Kihnu panoraam on ülevalt vaadates muidugi eriti ilus, saar tundub seal mere keskel ikka päris väike:) Aga üldiselt meil saarele pihta saamine edenes kenasti, ainult Karinal õnnestus korra lennata allatuult üle kogu saare ja maanduda teisele poole merre. Õnneks oli vesi madal ja ei automaat ega varuvari ei saanud märjaks.

Mitu ekipaaži sõitis teda otsima, sealhulgas Anton mootorrattaga, kes Karinat ei leidnud, küll aga jäi oma käruga mudaauku kinni, mistõttu Karina päästeoperatsioonile lisandus Antoni päästeoperatsioon. Motikas saadigi lõpuks mudaaugust kätte, kõrval jalutavate Kihnu lammaste määgimise saatel. Elo tahtis seda ka kaamerasse saada, aga kuna lambad kaamera ees miskipärast ei olnud nõus määgima, siis ma tegelesin selle audio poolega ise.

Lahedaid hüppeid sai ka tehtud.
Näiteks see Brita-way star, mille me spontaanselt keerlema panime:) Või siis Kihnu vallavanema tandem, mida ma üritasin niimoodi filmida, et saaks nii tandemit kui Kihnu saart piisavalt pildile. Või siis see tandemi probation, kuhu Anton reisijaks kaasa trügis ja krabas vabalangemises oma FS-suidi jalagrippidest ja lahti ei lasknud:) Või siis see rodeo, kus sai tehtud lahedaid saltosid ja värki:) Rodeo puhul siis nagu ikka, backis püsimiseks on oluline, et saaks konksud korralikult sisse. Juba relsi peal tuleb panna välimine konks sisse ja siis tuleb kõvasti kinni hoida, et asi käest ära ei läheks:) Tandemit ja rodeot näeb siis sellest videost SIIN.

P.S. Pilt ja Brita-way video Villemilt, päeva videod pani kokku wolli.

Rubriigist Tuuker ja Kuri Saatus: kookidest ja pükstest

2011-06-20T06:58:00.000-07:00

Kuna laupäeval oli tuukri isa sünnipäev, siis mingis meeltesegaduses ma otsustasin küpsetada sel puhul toorjuustukooki. I mean, how hard can it be??? Hankisin internetist retsepti ja puha.

Tulemus oli siis selline, et pealt nägi asi päris koogi moodi välja, aga nagu noa sisse lõin, siis kõigi üllatuseks kook jooksis mööda lauda laiali. Kuigi ma olin kõik teinud retsepti järgi. Miskipärast koogid lihtsalt vihkavad mind, ma arvan. Igatahes selle peale ma sattusin tiba masendusse ja hakkasime hoopis koos isaga viskit jooma, mis tuli oluliselt paremini välja kui koogiküpsetamine.

Koogi sõime ka ära. Lusikaga:)

Järgmiseks võtsin ette tuukri igavese probleemi, ehk siis ilma aukudeta pükste hankimise. Tegelt muidugi ma oleks juba ammu pidanud poodi minema pükse otsima, aga ma üldse ei viitsinud ja no ei läinudki. Aga ega uued püksid iseenesest majja ei tule ja täna lubasin endale, et kui ma nüüd lähen ja käin kõik Ülemiste keskuse püksipoed läbi, siis autasuks saab õhtusöögiks hiinakast kana ja nõusid kah ei pea pesema.

Selle peale lõpuks ma olin nõus poodi minema. Ja leidsingi lõpuks miskid enam-vähem sobivad püksid pärast pikka otsimist. Ja hiinaka kana pistsin kinni. Great success.

Rubriigist Jits & co

2011-06-17T04:04:00.000-07:00

Kuna suvel on Priit kuskil karuperses rändamas, siis annab trenni Ron, kes põhimõtteliselt teeb terve suve ainult maadlust. Peab tunnistama, et nüüd trennis käidud kahe nädala jooksul ei ole maadlus mulle veel külge hakanud - aga eks lootus sureb viimasena. Ron küll arvab, et sellest ei tule midagi, ja käib vahepeal kõrval irvitamas:)

Imelik lugu on see, et mõne asja kohta nagu tundub, et see peaks küll välja tulema - a tegelt ikkagi ei tule. Ilmselt sellepärast, et posture on sitt - a no ta ei taha paremaks minna ka kuidagi.

Naiste osakaal jitsitrennides ei ole suve jooksul paranenud (endiselt tervelt üks naine on kohal), aga see-eest on pakkuda mehi, kes ei ole suuremad kui üks Tavaline Eesti Naine. Ja kuigi maadluse osas eriti töövõite ette näidata ei ole, siis see-eest backi võtmine ja kägistamine on ikka aeg-ajalt töötanud.

Poksitrennides olen ka käinud üle pika aja. Ei ole sest miskit head siiamaani tulnud, aga jällegi - eks lootus sureb viimasena. Mulle ikka meeldiks, kui poksis ei peaks nii palju asju korraga tegema - võiks ju olla nii, et KAS liigume VÕI lööme. Üldse see ringikargamine tundub natuke loomuvastane - tahaks parem rahulikult jalutada kohale, panna tou ära ja korras:)

Viimasel maasvõitluse baaskursusel on terve hulk naisi näha, aga kõik tunduvad palju väiksemad kui Tavaline Eesti Naine. Ehk siis jitsi mõttes neist ei ole kasu, aga ehk oleks mõtet nende peal maadlust harjutada, äkki tuleb ka midagi välja siis.

Rubriigist Tuukri Gourmet

2011-06-16T07:11:00.000-07:00

Ma ei suuda enam välja mõelda, mida hommikuks süüa.
Kodujuustust on siiber juba.

Probleem on siis selles, et söök peab olema kaasaskantav - ja parimal juhul selline, mida kannatab rooli taga süüa. Ma nimelt sõidan igal hommikul pool tundi tööle ja seda aega on väga mugav sisustada kohvi ja hommikusöögi näost sisse ajamisega.

Esmaspäeval käisin poes süüa ostmas, kus mul järsku tuli mõte, et äkki tõusen hommikul üles ja teen endale enne tööleminekut english breakfasti. Aga kui hommikul äratus käis, siis ma sain kohe aru, kuivõrd kohutavalt loll mõte see oli olnud - mind kohe üllatas, et ma millegi nii lolli peale üldse olin tulnud. Sellepärast ma siis magasin rahulikult edasi ja nüüd igatahes on selge, et kodus hommikusöögi tegemine töötab ainult nädalavahetustel, kui saab kaua magada. Muul ajal ikkagi läheb kaasaskantav hommikusöök.

Nõuanded oodatud!

Rubriigist LUPUS EST: magamistoa jutud

2011-06-07T23:56:00.000-07:00

Sleeping arrangement on tiimiga reisimise juures üks oluline osa. Sellel reisil sai siis lõplikult selgeks tehtud, kes tiimist norskavad ja kes mitte:)

Laialdaselt on teada fakt, et wolli norskab nagu loom. Õnneks meil õnnestus ta seekord Gryttjomis teise tuppa paigutada. Rink kolis kah pärast sinna, aga polnud probleemi, sest ta magas kõrvatroppidega - kuigi jah, viimasel ööl ta ilmselt soovis tõsiselt, et oleks mõne teise toa valinud, seal ei aidanud kõrvatropid kah, haha:)

Ma siis seekord magasin ühes toas Mardi ja Antoniga - kuigi ma kahtlustan, et järgmine kord nad mind enam näha ei taha, minu mobiili hommikuse äratuse pärast siis (informeeritud inimesed teavad, et see on Monty Pythoni "Always look on the bright side of life":)

Pärast esimest ööd tekkis Antonil pretensioon, et Mart norskab.
Mart arvas selle peale, et Anton norskab ka. Aga Anton seda ei uskunud ja arvas, et tema küll ei norska kunagi.

Järgmisel hommikul presenteeris Mart oma mobiilist heliklippi, kuhu oli salvestatud Antoni norskamine. Kõik kuulasid ja irvitasid ja Anton oli väga üllatunud, aga ei tahtnud asja ikkagi omaks võtta, sest pilti ei olnud ja nii polnud tõestatud, kes ikkagi täpselt norskab.

Igatahes siis Anton vandus kurja kättemaksu ja luuras järgmisel ööl Marti, mobiil käes. Aga tulemust polnud, sest Mart norskas ainult paar korda järjest ja alati lõpetas enne ära, kui Anton jõudis midagi salvestada.

Aga siis järgmisel ööl oli Anton ilmselt Mardi luuramisest väsinud ja ei jaksanud enam üleval passida, mis andis jällegi Mardile võimaluse. Ja siis hommikul Mart presenteeris uhkusega videoklippi norskavast Antonist, kõige valgustusega ja puha:) Seda suurepärast klippi sai siis hommikusöögilauas ühiselt vaadatud ja ühehäälselt loeti tõestatuks fakt, et Anton tõepoolest norskab.

Niisiis, norskavate tiimiliikmete nimekiri on järgmine:
* Wolli - üldteada fakt, ilmselt kõik teised on millalgi soovinud teda öösel saabastega loopida;
* Anton - dokumenteeritud Mardi poolt, pluss vt allpool;
* Mart - süüdistus on esitatud, aga tõendusmaterjali veel ei ole.

P.S. Kui me Rootsist tagasi tulles laevas peale järjekordset suuremat joomingut hakkasime magama minema, siis Mart hüppas veel paariks minutiks dušši alla. Mille jooksul Anton jõudis magama jääda, aga teised veel mitte. Mistõttu siis kajutis tekkis olukord, kus Anton norskas ja kõik teised irvitasid nagu kuriloomad:))

Rubriigist LUPUS EST: Gryttjom

2011-06-07T00:12:00.000-07:00

Käisime siis tiimiga Rootsis Basic campis.

Ilm oli parasvöötmele omaselt vahelduv, vahepeal oli selline purgaa, et tahtis tuulesoki masti küljest minema puhuda. Aga saime siiski kokku 31 hüpet, suures osas tänu sellele, et reedel oli ilm ilus ja panime 13 hüpet päevas.

Kokkuvõtteks võib öelda, et asi nägi kõvasti parem välja kui Empurias. Mõni hüpe tundus juba täitsa lendavat ja isegi exitid kohati õnnestusid.

Mul on tunne, et me satume blokkides kohati väga hoogu ja liigume üksteisest liiga kaugele (eriti center, ehk siis mina ja Rink). Ja randomid ka lendame vahel kõmaki kokku, ilma pidurdamata ja erinevatest levelitest kah veel. Selle tõttu muidugi kujundi stabiilsus kannatab ja lennatakse jälle laiali, selle asemel et otse järgmisesse kujundisse liikuda. Ja muidugi mäe peal keeramisega on jätkuvalt probleeme (kuigi juba on ka paar õnnestumist ette näidata:)

Muidu põhimõtteliselt tiimi märksõnad on Thoughtful & Considerate. Ehk siis otseloomulikult me kunagi ei irvita, kui kellelgi midagi tuksi läheb. Ega ei mõnita näiteks Antonit exitite käkkimise ega wollit pilvefoobia eest. Ega ei sõima üksteist homoks ega ahviks.

Naljakamate teemade hulka kuulus näiteks blokk nr. 3 exit, kus Anton pidi täiesti ukse taha ronima ja andma Mardile tahapoole jala. Anton roniski välja, aga miskipärast jättis pea lennukisse:) Nii ei saanud Mart ukse peal kuidagi Antoni jalagrippi kätte (videost on näha, kuidas Mardi kollane kinnas meeleheitlikult Antoni jalga kraabib:) Kuna mina lennuki seest Rinki tagant suurt midagi ei näinud ja aega oli uksel juba kõvasti läinud, siis ma pidasin Mardi rabelemist exit countiks ja hakkasin teisi uksest välja trügima. Aga Rinki tagumik ukselt ei lahkunud, mispeale mina sattusin tiba hämmingusse ja lõpuks me lihtsalt kukkusime kõik koos lennukist välja:)

Teinekord jälle pidi Anton uksel counti andma, aga ta hoopis tegi seal mingeid hingamisharjutusi, mis nägid välja nagu count. Mispeale Mart lasi lahti ja kadus ukselt minema ja teised sattusid hämmingusse, sest Mart oli läinud ja kohe tuli veel üks exit count:)

Aga kõige rohkem nalja sai blokiga nr. 20. See on siis selline blokk, kus Mart ja Anton lasevad lahti ja pööravad omaette, pluss center (mina ja Rink) pöörab ühes tükis. Hakkame siis blokki keerama, Mart laseb lahti - aga Anton passib centeri küljes ja ei tee midagi. Me Rinkiga vahime Antonit, et millal see nüüd keerama hakkab - ei miskit, ikka küljes. Mart saab oma keeramisega juba ühele poole ja satub hämmingusse, sest center pole kuhugi keeranud ja nüüd ei saagi aru, mis värk on:) Sellel hetkel Rinki kannatus katkeb, ta lendab kujundist välja ja toksab Antonit vastu kiivrit. Nüüd ei saa keegi enam halligi aru ja hüpe lõpeb bootyfly-ga. Pärast selgub, et Anton olla miskipärast arvanud, et blokk 20 on tema key ja kui Mart lahti laskis, siis tekkis error:)

OK, järgmine hüpe, teeme sama asja. Hakkame siis jälle blokk 20 tegema, Mart laseb lahti, center hakkab keerama - äkki vaatan vasakule ja seal on jällegi Anton centeri küljes ja lihtsalt hängib kaasa, sel ajal kui center keerab:) Minu mõte sel hetkel kõlas umbes niimoodi - are you f***ing kidding me, ta on jälle siin!?! Seekord siis ei olnud keydega tegemist, vaid Antonil oli lihtsalt räme brainlock ja ta ei saanud aru, mis blokki me parajasti keerame:)

Lisaks hüppamisele ei jäetud unarusse ka õlle ja viski joomist. Tuleb tunnistada, et ega me rahvusvaheliste suhete arendamisega eriti ei tegelenud, kuna eestlaste oma seltskond pakkus piisavalt võimalusi:) Muuhulgas oli meil kaasas sõjardist Chuck Norris, kes kõigepealt pani endale kupli külge raiserikeeruga, siis pakkis endale lineoveri ja tegi kadavei, siis laenas endale uue varju ja tuli sellega front riserites vastu maad, sai selgroo kompressioonimurru ja käis edaspidi Dr. House stiilis kepiga.

Pühapäeval jõudsime siis Rootsist tagasi. Aga muidugi ma unustasin kella Eesti aja peale tagasi keerata, mistõttu ma üllatuslikult jõudsin esmaspäeval tööle tund aega hiljem.

Nüüd käesoleva nädala edasiseks tegevusplaaniks on võimalikud mitu varianti:

Variant A - lähen poodi pükse, pluuse, jalanõusid ja kardinaid otsima, koristan tuba, parandan jahus varje ja tegelen veel hunniku vahepeal tegemata jäänud asjadega;

Variant B - lähen muudkui trenni iga päev.

Kümme tugrikut, kes arvab ära, milline variant läheb käiku:)

Rubriigist Tuukri Püksijutud: Great success

2011-05-26T13:03:00.000-07:00

No ära sa maini, vahel siiski inimesel ka veab.

Etsiis põhimõtteliselt ma üritasin välja mõelda, kuidas lahendada seda katkiste pükste probleemi.
Sest et midagi peaks ju ikkagi jalga panema.

Üks võimalus oli minna poodi, aga gaad deem, seal läheb nii jubedalt aega ja ilma väiketuukrita nagunii midagi ei leia ja no ei viitsi.

Aga järsku ma üllatusega avastasin, et kapis on miskid teksad, mis väiketuuker kunagi mulle välja otsis, aga mida ma pole eriti kandnud, sest tegelt mu paks tagumik ikka ei mahtunud sinna sisse ära. Aga häda ajab härja kaevu ja sai selgeks, et kui kõvasti tirida, siis lähevad püksid jalga küll. Noh mu enda arvates oli asi ikka tiba liiga kitsas, aga ootamatult selgus, et need püksid väga meeldivad kõigile meestele (välja arvatud Anton) ja isegi väiketuuker arvas, et pükste värv (hall) sobib suurepäraselt minu jope värviga (peaks olema must, aga viimasel ajal kah pigem hall:)

Niisiis - auguvabad püksid olemas, pääsesin poes käimisest, pluss odav populaarsus - win!:)

Rubriigist NV lennuväljal - AFF

2011-05-24T06:58:00.000-07:00

Nädalavahetus algas sellega, et püksid läksid katki.
Mäletate neid teksaseid, mis väiketuuker mulle paar kuud tagasi leidis? Noh, seal on nüüd tagumiku peal auk sees. Ja oleme tagasi esimese eksistentsiaalse probleemi juures - mida nüüd siis jalga panna??

Muidu sel nv-l oli ilus ilm ja kimasin juba reedel lennuväljale, sest IAD-sid oli vaja visata ja terve AFFikari oli kah tulemas.

Ja tuligi. 13 AFF hüpet sai nv-l hüpatud.

Pühapäeval läks asi ikka väga kiireks, mis lõpuks viis selleni, et ma unustasin tõusude vahel vett juua ja seoses piloot Parasiili täristamisega tõusudel mööda tõusvaid õhuvoole hakkas mul süda pahaks minema. Siis ma jõin kiiresti ära liitri vett, pool pudelit Ice Tee`d (Elo oma) ja veel erinevaid asju, millele mul õnnestus käppa peale panna (erinevate inimeste omad:). Lisaks tõi groundmaster Dok mulle märja rätiku pähe panemiseks (mis oli täitsa abiks) ja pekipiruka (mis ei olnud sugugi abiks, eriti arvestades asjaolu, et ma sellest pool kogemata ära sõin:) Aga igatahes veejoomine aitas ja ronisin kähku jälle lennukisse, kus mulle tuli kiiresti meelde põhjus, miks enne aeglaselt tõusva lennuki peale minekut ei ole mõtet ära juua 2 liitrit vett. Mõtlesin maanduda peldiku katusele, nagu üks õpilane oli eelmisel päeval üritanud, aga noh.

Õpilasi oli seekord igasuguseid, mõned olid väga tublid, aga mõnega pidi ikka vaeva nägema. Üks suutis keerata ennast vabalangemises naksti tagurpidi saltosse. Aga keerasime ta muudkui kõhuli tagasi ja oli korras. Aga sellega asi veel ei lõppenud, järgmine õpilane üritas hoolega sama trikki. Hängisin seal küljes nagu kuri kaan ja ei lasknud ümber minna. Põhimõtteliselt siis oli vaja käegrippi suruda allapoole ja jalga tõmmata ülespoole. Nagu oleks käe lahti lasknud, siis oleks olnud läinud. Aga tekkis kahtlus selles osas, et mis saab avamiskõrgusel - kui ei saa grippe lahti lasta, siis kuidas seda meduusi sealt tõmmata. Mistõttu ma siis käegrippi rebisin hoolega alla, ja vasaku käega tõmbasin kähku meduusi välja ja kõik läks hästi. Etsiis jah, ma võin küll välja näha nagu jube sassis juuste ja katkiste pükstega krõõp, a see-eest ma ikka oskan seda lendamise asja:)

Kuna pühapäeval vahepeal läks jube kiireks, siis üheks hüppeks sai laenatud wolli varju. Kõik läks esialgu normaalselt, tõmbasin ikka front riserit ja siis fleerisin poole peale, vari pidurdas ja puha. Aga kui siis tahtsin teise poole fleerist ära tõmmata, siis ma avastasin, et fleer oli põhimõtteliselt esimese tõmbega otsa saanud ja lihtsalt rohkem ei olnud:) Ma jääks ikka oma Tibu juurde, thank you very much:)

Laupäeva õhtul külastas meid sõbraliku naaberklubi esindaja. Kuulsime siis temalt seda, kui suurepärased inimesed me kõik oleme (välja arvatud wolli) ja et me peaksime ikka vastastikku üksteisesse sõbralikult suhtuma (välja arvatud wollisse). Kohapeal sai Anton ümber nimetatud Antošaks ja wolli Urod`iks. Naaberklubi, jah, oli nimelt selle hüppamisetöö kahe tõusu näol juba reede õhtul ära teinud ja panustasid nädalavahetusel pigem alkoholitarbimisele.

Rubriigist Tuuker ja Kuri Saatus

2011-05-11T13:35:00.000-07:00

Langevarjunduse hooaja algus on alati jube kiire. Tuleb tegeleda koolitussüsteemi ja varjude pakkimise ja parandamise ja veel miljoni asjaga.

Igatahes kuna pidevalt tulid ette erinevad kiired asjad, siis ma jõudsin Atom tandemi pakkimiseni alles sel nädalal.

Pakkimise käigus selgus, et tandemile vajalikud LOR2 luubid on kuhugi kadunud. Tuhlasin terve maja läbi (te ei kujuta ette, mis asju on võimalik sealt leida!), ei mingeid luupe. Pärast pikka otsimist ja roppu sõimu kolmes keeles leidsin lõpuks luubid parapoe kapist üles.

Toppisin siis seda tandemi varu kotti niiet pea märg. Suurte varjudega on see jama, et neid on kole palju korraga käes. Ja nagu ühe nurga lahti lased, nii see kohe tahab kotist välja ronida, ja teine nurk ei taha üldse kotti minna ja nii edasi. Põhimõtteliselt kui oleks 8 kätt, siis oleks OK.

Ja see tandemi vabakott oli niiehknii tiba nõme, sest no inimesed on jälle innovatsiooniga tegelenud. NB! Langevarjunduses 90 juhul 100st innovatsioon on kurjast. Isegi on olemas firma nimega Rigging Innovations, no need on oma ranitsaid ikka innoveerinud niiet vaata ja imesta. Aga lõppkokkuvõttes ainuke muutus asja juures on see, et riggerid ropendavad varu pakkides niiet maa must.

Anyway, põhimõtteliselt siis see vabakott läks pooleks. Sellist asja pole enne näinud ja sellest oli küll nüüd aru saada, et Kuri Saatus on selle vastu, et ma saaks selle tandemi pakitud.

Selle peale ma otsustasin lõpetada selle jama ära ja minna kähku trenni, enne kui keegi pahaaimamatu möödakäija selle vabakotiga mööda kõrvu saab.

Trennis oli tore ja kõik vastased jäid terveks. Meil trennis on üldse see tore asi, et enamus tüüpe on suht vastupidavad ja kergesti katki ei lähe. Ühe kimura osas küll tekkis vahepeal kahlus, et äkki mõni tükk jääb mulle kätte, aga see juhtus sellepärast, et kimura oli nii nähtamatu, et vastane ei osanud oodata ja ehmatas ära:) See võib isegi videos olla äkki, aga ma seda ei taha väga näidata, muidu mõni arvab, et ma käin seal väiksemaid kiusamas:)

Ja tahaks siia lõppu lisada sellise disclaimeri - mina ei käitu destruktiivselt mind ümbritseva mateeria suhtes, vaid see on Kuri Saatus! Näiteks ma ei rebi meelega kõiki neid pükse katki ja vabakotte ka mitte. Ja kurjaks saan kah tegelt väga harva ja ainult hea põhjusega - näiteks kui viski on otsas või terved püksid on otsas või midagi. M.o.t.t.

Rubriigist NV lennuväljal - kupliakrobaatika

2011-05-08T23:52:00.000-07:00

Sel nädalavahetusel sai tiba kupliakrobaatikat lennatud.

Kupliakrobaatika käib siis niimoodi, et tuleb kahmata teise tüübi kuplist kinni ja teha erinevaid kujundeid - samal ajal peale passides, et kuplid omavahel segamini ei läheks ja muid huvitavaid asju ei juhtuks. Väljahüpe läks siis 2km pealt, kus sain karjuda piloodile Saksa täpsushüppajate stiilis LEEFT!! LEEEFT!!:)

Selle alaga siin Eestis eriti tegeletud ei ole, aga seekord meil oli treeneriks kohal Soome CF-äss ja mitmekordne maailmarekordi omanik Pasi Pirttikoski. Koolitusest oli kasu ja tegime kohe ära kaks Eesti rekordit - naiste CF-rekord (tuuker + veela 2way) ja üldine CF-rekord (tuuker + veela + aatomik 3way). Potentsiaali on miski 5way jaoks kindlasti (kui sobivad kuplid leiab), aga naiste rekordi osas kahjuks pole praegu kolmandat näha. NB! Pange tähele, et praeguses Eesti rekordis on naisi rohkem kui mehi!:))

Lõpuks üritasime teha ühe 5way, kus mina pidin kolmandana dokkama. Pasi ja Ekstremist saidki päris kiirelt kokku, aga mul oli väiksem wingload ja need kurjamid muudkui vajusid allapoole ära. Küll ma kõigutasin seal kuplit nagu pooletoobine, aga ei olnd sest muud tulemust kui et süda hakkas pahaks minema:)

Võtsin siis kasutusele plaani B, ehk siis keerasin hooga tornile selja taha ja ründasin sealt front riseritega. See töötas palju paremini ja saingi ekstrekale pihta. Ekstrekas kohe kahmas kuplist kinni ja hakkas jalgu suvaliste troppide vahele toppima, mispeale ma talle röökisin: ÜÜÜKS TORU VAAASAKULE!! VAAALE TROPP!!! Ekstrekas kuuliski ja ronis õige koha peale:)

Siis pidi IPA järgmisena minu külge tulema. Aga sellega oli nii, et IPA oli järsku igal pool korraga - vasakul ja paremal ja üleval ja all, ma pidin oma kaela ära nikastama teda passides. Ja korra ta oli isegi oma kupliga otse minu all ja mina jalgupidi tema kupli peal, nagu hunt seal Nu Pogodi multikas:) Sellise konfi eest oli Pasi just enne hüpet hoiatanud ja vaatasin, et siit nüüd see wrap tuleb - aga läks õnneks seekord.

Järgneval pildil on siis näha meie kolmene stack, pluss IPA ja veela töllavad veel eraldi ringi.

Rubriigist Jits & co

2011-05-02T13:45:00.000-07:00

Eile oli täitsa hea jitsi päev. Vahel on ikka kohe rõõm, kui saab inimesi kägistada.

Tegime open guardi, mis mul liiga hästi välja ei tule, aga noh. Minu eesmärk open guardis on ikka sealt võimalikut kiiresti üles saada vastasele kallale. See tuli välja ilusti. Oli kohe selline agressiivne maadluse tuju seekord.

Crossface sain kätte mitu korda ja backi lausa õnnestus võtta ja sain ka ühe triangli tehtud, mida mul sparris tavaliselt ei juhtu. Ei olnd ehk nii elegantne, kui oleks võinud olla, aga noh, tulemus loeb:)

Ja Roni käest sain ainult ühe kneebari 5min jooksul. Naiste koefitsenti arvestades see on peaaegu võit juba:)

Pärast trenni avastasin üllatusega, et käterätik oli maha jäänud. Noh asju kotti pannes mul oli jah selline tunne olnud, nagu midagi oleks puudu, aga ma ei tulnud selle peale, et see oli käterätik.

Millegi muuga kah polnud kuivatada, sest trenniriided kõik tilkusid (nagu räägitud, korralik sparr ju oli olnud).
Proovisin üles-alla hüpata, et äkki vesi kukub maha. See ei töötanud.
Aga palju paremini töötas minu järgmine suurepärane idee - kasutada kuivatamiseks riietusruumis asuvat fööni. Seal oli kindlasti potentsiaali igasugusteks huvitavateks juhtumusteks, kuid pean kahetsusega teatama, et keegi ei tulnud ootamatult uksest sisse ja midagi ei jäänud kuhugi vahele ja üldse midagi ei juhtunud.

See on ainult aja küsimus, millal ma trenni minnes püksid maha unustan.

Hooaeg avatud!

2011-05-01T10:09:00.000-07:00

Jah, selle aasta hüppehooaeg on nüüd ametlikult avatud.

Tegime lennuväljal volbrilõket ja arendasime selle ümber intelligentset vestlust - ehk siis jõime ja laaberdasime. Domik sai hooajaks valmis pandud ja tegin mittenorskavate inimeste magamistuppa nurgapealsele narile Tuukri Pesa.

Wolli magas teises toas, sest tema mittenorskavate inimeste magamistuppa ei sobi. Ta küll väitis, et väike blowjob pidi alati norskamise vastu aitama, aga polnud väga soovijaid. Siiski hommikul selgus, et wolli polnud sel öösel üldse norsanud, mis on tegelikult ennekuulmatu. (wolliga ühes toas magasid ainult meessoost langevarjurid, aga it`s okay:))

Toimus ka selline ajalooline sündmus, et tuuker sõi pekki. Jah.
Nimelt, on ju üldteada fakt, et tuuker pekki ei söö ja korjab viimase kui pekitüki igast toidust välja. Seda näinud inimesed on mulle juba aastaid rääkinud mingist Ungari pekist, mida ma kindlasti peaks proovima. Nüüd eile õhtul oli siis asi jõudnud selleni, et Ranno oli mingist poest välja otsinud tüki Ungari pekki ja selle kaasa võtnud. Ja sõime seda pekki koos musta leivaga. Ja tõesti, ega ma poleks kunagi arvanud, et võiksin kunagi kasutada sõnu "pekk" ja "maitsev" ühes lauses, aga tõepoolest, tegemist oli väga maitsva pekiga ja ma pistsin täitsa mitu tükki seda kinni. Paneme valge viina juurde sobivate sakuskade nimekirja, koos silmude ja hapukurkidega.

Tahtsime veel alasti luudade seljas ümber lõkke karata, aga see läks meelest ära. Noh, jääb järgmiseks nv-ks kah midagi.

Pühapäeval oli kõva tuul ja jube külm, aga sellegipoolest tegelesime oma IAD-instruktori pädevuse värskendamisega. Videosid kah sellest ahelviskamisest - wolli ja Elo:)

Tuul oli päris tige ja kui tulin selle 280sqf Navigatoriga maanduma, siis oli all näha Veelat, kes oli kõhuli kukkunud ja lohises oma varju taga mööda muru allatuult, käpad laiali:) Ja pidurdamise peal tõesti vari hakkas tagurpidi liikuma ja asi lõppes sellega, et ma sõitsin nagu miski krdi surfar põlvede peal mööda lennuvälja ja samal ajal tirisin juhttroppi enda poole. Pärast tagantjärele tarkus ütles, et poleks pidanud oma uut FS-kostüümi sellele hüppele selga panema:)

Varsti lõpetasime hüppamise ka ära seoses tuule tõusmisega üle lubatud piiri, ja läksime Nõmme kõrtsi sööma. Pärast seda tekkis mul tõsine soov kellegagi maadelda, aga seoses sobivate kandidaatide puudumisega peab sellega homseni ootama.

Kevadest

2011-04-27T04:14:00.000-07:00

Jah, kevad on lõpuks saabunud. Seda on aru saada sellest, et lumi on läinud ja punkri ette rohu sisse on tekkinud kollased lilled. Ja Ülemiste järve pealt sulas jää ära ja kuu peegeldub öösiti vee peal.

Veel on kevade tulek aru saada sellest, et mul on täielik siiber varude pakkimisest.
Puhtast laiskusest ma jätan tandemite varud alati viimaseks, sest need on jube suured.
See on viga muidugi. Nüüdseks on viitsimine täitsa otsas, aga mis te arvate, kesse pakib tandemi varusid igal jumala õhtul??

Ja seoses kevadega on mul vist tekkinud miski vitamiinipuudus. Igatahes kui muidu tuukri tavaline toiduteemaline mõte kõlab umbes niimoodi: Hmm, kui nüüd läheks ja sööks ühe Suure Liha Tüki?? siis nüüd viimasel ajal kõlab see umbes niimoodi: Hmm, kui nüüd läheks ja sööks ühe suure taldrikutäie lillkapsast??

Probleem on aga selles, et siin tehase sööklas pakutavates toitudes on köögiviljade osakaal suht nadi. Ma olen mitu aastat üritanud siin selgitustööd teha, kuidas toidu juurde peaks ikka köögivilju kah pakkuma. Paraku minu edu selles osas on olnud väga lühiajaline, miski kord kuus on siin köögivilju näha olnud. Etsiis jah, kuna ma olen pidanud lõpuks tunnistama, et minu ja söökla rahva arusaam lõunasöögist ei ole ühildatav, siis nüüd on asi niimoodi, et ma võtan lõunasöögi kõrvale köögiviljad karbiga kaasa:) Ja siin on juba fännklubi tekkinud, kes hea meelega tahaks minu köögiviljad pintslisse pista. Vaat kui varsti panen söökla kõrvale on köögiviljaputka püsti:)

Ja siis veel järgmine kevade tundemärk on see, et tahaks muudkui hüpata ja jitsi teha koguaeg ja tööd teha enam ei viitsi. Käisin ükspäev baaskursusega maadlemas, tegime single legi, see oli väga lahe. Sellist asja ma pole enne väga näinud, et kui ikka krahmad jalast kinni ja lahti ei lase, siis see jalg jääbki sulle kätte ja saabki takedowni tehtud:) Vahel ikka peab algajatega ka maadlema, ausalt. Ron lubas kah nüüd suve poole rohkem maadlust õpetada, see on väga rõõmustav. Muidugi ei tea, mis pärast seda saab, kui ta on lennukist välja hüpanud - äkki tuleb posttraumaatiline stress ja hakkab maadluse õpetamise asemel purjus peaga tänaval inimesi peksma? Tundub tõenäoline.

Ja siis muidugi selge kevade tundemärk on see, et nõud on jälle pesemata. (See on kõigi muude aastaaegade tundemärk ka:) Aga kevad on ju ikkagi elu tärkamise aastaaeg, äkki nüüd töötab see strateegia, et kui piisavalt kaua oodata, siis tekib nõude peale fauna ja siis karjud "KÕTT!" - fauna jookseb hirmuga minema ja nõud ongi puhtad. Igatahes ma panen oma lootused sellele plaanile.

Update

2011-04-18T02:49:00.000-07:00

Niisiis,
viimane postitus oli juba tükk aega tagasi ja käsitles seda, kuidas tuukril on kole palju tööd ja jube köha.

Noh, tegelikult on asjad paranenud.
Töö sai tehtud, audiitor läks minema ja enam tagasi ei tule, great success!!:P Nagu kurja vaimu oleks majast välja saanud, ausalt. Ja köha kah nagu hakkab vaikselt taanduma, täna öösel sai juba magada isegi.

Põhimõtteliselt siis eelmine nädal töötas niimoodi:
Tuuker öösel ei maga, vaid tegeleb köhimisega koguaeg. Hommikul vara tuuker tõuseb üles, joob pool liitrit musta kohvi ja läheb tööle. Tööjuures lisaks audiitori kantseldamisele siis pool päevast kulub köhimise ja teine pool kohvijoomise peale. Õhtul kella 11 paiku tuuker jõuab koju, joob veel ühe kohvi ja läheb magama. Ja siis jälle otsast peale, vt. punkt 1.

Praeguseks on siis asjad jõudnud niikaugele, et minust on saanud kohvinarkomaan ja krt hirmsasti tahaks juba kedagi kägistada, urr urr!!

Muuseas, seoses ärilõunatega olen kogunud mitu näpunäidet gurmaanidele:
- Troikas ära söö lambakarreed. See maitseb nagu lambaliha ketšupiga. Üldsegi söö parem eelroogi, pelmeenid näiteks on head.
- Maikrahvis söö metsaseenesuppi toorjuustuga. Lambakarree ja sisefilee on söödavad, aga mitte üle harju keskmise.
- Olde Hansas söö kindlasti põdra sisefileed metsaseenekastmega. See ei ole normaalne, kui hea see asi on. Pärast selle sisefilee söömist mul tekkis mõte, kas ma peaks äkki miskile kokkamiskursusele minema, sellise sisefilee pärast ma oleks küll juba nõus oma aega panustama.

Langevarjuklubi korduskoolitus sai kah peetud. Paari nädala pärast hakkame hüppama, jiihaa!:) Ron lubas ka tulla. Ja Helin lubas ka siis tulla, kui Ron tuleb:) Et noh vaataks, kas Ron julgeb välja hüpata või mitte? This is the question:)

Rubriigist Tuuker ja Kuri Saatus, vol tuhat

2011-04-10T02:25:00.000-07:00

Minule see Eesti kliima enam ei sobi.
Hääl on enam-vähem tagasi, aga selle asemele on tulnud nii jube köha, et kõrval olevad inimesed hirmuga põgenevad - või siis uurivad murelikult, ega ma äkki surema ei hakka.

Etsiis trenni pole saanud, selle asemel joon siin ingveriteed ja teen tööd koguaeg. (Siinkohal tahaks veel ütleda paar sooja sõna ühe suurfirma, nende Exceli tabelite ja audiitorite kohta).

Selge kimura-puudus on juba tuvastatud. Ja tulev nädal on tööl selline, et ega trenni ei jõuakski, isegi kui köhast lahti saaks. Tsiteerides Sarah`t Inglismaalt, kes märkas aluspükste väel ringi patseerivat prantslast:
THIS IS NOT OK!!

Rubriigist Tuuker ja Kuri Saatus

2011-04-04T23:33:00.000-07:00

For the record - mulle üldse ei meeldi ainult bürokraatia pärast asju teha. Eriti kui see tegemine võtab palju aega. Krdi sakslased.

Tagatipuks on mind tabanud miski kevadine külmetus, mistõttu ma eile hommikul avastasin, et minu juurest on lahkunud hääl. Hääl tuli küll pikapeale tagasi, aga no ei tea, kui kauaks seda on.

Kuna teatavasti inimese tuju parandamiseks pole paremat asja kui paar kimurat, siis läksin jätkukursusele kimurajahile.

Jahi võib lugeda edukaks, päris mitu kimurat sain kätte. Mõni oli isegi täitsa nähtamatu. Üks tüüp tuli veel pärast täpsemalt uurima, et kust see kimura ikka niimoodi tuli:) Aga seal ei olnudki mingit set-up`i - lihtsalt järsku oli näha, et kimura on kodus, ja oli enne tehtud, kui arugi sai.

Lisaks sain harjutada backi võtmist ja vastase vastu matti laiaks litsumist. Tuli välja isegi, v.a. Roni peal. Edasi oleks vast vaja harjutada backi hoidmist ja backist kägistamist.

Kristiine Judokeskuses on veel see hea feature, et seal on olemas saun. Ja kuna naisi liiga palju trennis ei käi, siis me mahume sinna sauna kenasti ära. Täitsa luksus, ma ütlen.

Ainuke asi, mis mulle trennis ei meeldi, on see, kui kohal on paaritu arv inimesi. Kui on kuskil EVER inimeste paaripanekuga tegemist, siis mina jään alati üle. Story of my life.

P.S. Tegelikult ma tahtsin täna kirjutada sellest, kuidas jits, tunnelis lendamine jms tegevused mõjuvad inimeste karvakasvule. Aga kuna selles teemas ei saa jälle üle ega ümber Antonist, keda siin viimasel ajal on piisavalt peedistatud, siis ma jätan selle hiljemaks:)

Rubriigist LUPUS EST: Tupsu-testid

2011-04-04T03:05:00.000-07:00

Et asja täpsemalt selgitada, peaks siis alustama Empuriabravast, kus õhtuse joomingu (vabandust, intelligentse ja mõõduka alkoholimanustamise) käigus selgus vajadus nimetada tiimi kõige väiksem liige ümber Tupsuks.

Sõelale jäid Mart ja Anton, kes on põhiliste parameetrite (pikkus ja kaal) osas suht identsed. Minu parameetrid on tegelikult kah suht samad, aga mind mäletatavasti päästis paks tagumik, mis jättis mulje, et ma olen palju suurem.

Niisiis, hinnati nii- ja naapidi, aga ühest tulemust ei saavutatud (eelkõige selle tõttu, et Mardi ja Antoni arvamused erinesid kardinaalselt:) Sai ka Joey arvamust küsitud, aga ka sealt ei tulnud ühest vastust.

Esitati ka ettepanekuid mõõta näiteks biitsepsi ümbermõõtu (sellega polnud Anton nõus) või siis ***** pikkust (sellega polnud kumbki nõus, sest kuidas sa selgitad pärast, miks sind Tupsuks kutsutakse - et mul on tiimi kõige väiksem **** :D

Mart on esitanud ettepaneku osaleda Nõmme maanteejooksul - et kes viimaseks jääb, on Tupsu. However, ma ei usu, et Anton selle väljakutse vastu võtab.

Niisiis - ootan häid ettepanekuid, kuidas selgitada välja Tupsu nimetuse omanik!

Update

2011-04-02T03:33:00.000-07:00

Niisiis, puhkuselt tagasi.

Kahjuks ei ole keegi vahepeal minu tööd ära teinud. Deem.

Aga tore on see, et saab jälle trenni.

Kolmapäeval trennis selgus, et Ron on hankinud manuaali "101 parimat komplimenti naistele", kust ta esines number 1-ga: Tere, kas sa oled alla võtnud?

Aga see ei töötanud, sest pärast ta tegi jälle kneebari. Ja üldse palju parem kompliment oleks stiilis: oi kui ilus kimura!:)

Ja Priit on hakanud arendama soolise võrdõiguslikkuse teemat. Nüüd ta lisab tavalisele hoiatusele: Munadesse ärge lööge! juurde: Munasarjadesse ka mitte!

Helin on oma püksid küünlavahast puhtaks saanud, great success. Etsiis tundub olevat valmis järgmise gym`i vibe`i rikkumiseks:) Võib juhtuda, et selleks on Manchesteri SBG. Aga veel ei tea, millal. Tahab veel keegi tulla?

Ja käisime tiimiga Rinki pool pastat söömas ja Empuria hüppevideosid vaatamas. Pasta oli väga hõrk ja minu meelest seda traditsiooni võiks jätkata. Näiteks järgmine kord võiksime Tupsu poole sööma minna:P

Happy days

2011-03-28T12:58:00.000-07:00

Niisiis,

käisime Lupus ESTiga Bedfordi tunnelis ja Empurias hüppamas.

Reis algas sellega, et Tallinna lennujaama security ei lasknud mind tinavööga lennuki peale. Pidi olema ohtlik relv. Üritasin nende käest teada saada, mismoodi see siis ohtlik on - virutan kellelegi vastu pead või? Ja kas neile ei tundu hoopis ohtlikum, kui ma kellelegi oma laptopiga vastu pead virutan? Aga no ei jäänud mõistuse hääl seekord võitjaks. Eriti huvitav on muidugi see, et ma olen sellesama tinavööga ennemalt oma kümme korda lennuki peale saanud, pluss minu kõrval läks security`st läbi Mart oma samasuguse tinavööga, millest aga ei tehtud mingit probleemi.

Tinavööd mul oli üldsegi vaja sellepärast, et Rink on abielus olles kõvasti kosunud, mistõttu tiimi kukkumiskiirus väljub minu mugavuse piiridest.

Tunnelis oli meie coachiks Sarah, kes on inglane, ja sealjuures väga rõõmus ja positiivne inimene. Mis on kõik väga tore, välja arvatud juhul, kui sa oled täiega sitasti lennanud ja siis coach hüppab rõõmust üles-alla ja arvab, et Very good! I love it!

Ma arvan, et Antonil oli paar korda kiusatus Sarah ära kägistada:)

Empurias oli coachiks Joey, kes on täitsa teistmoodi mees. Tema coachimine käib umbes niimoodi: No mis väljahüppeasend see jälle on?!? Ma ju rääkisin, et tuleb painutada! Näita, kuhu sa siin omaarust pead liikuma! OK, ja nüüd vaatame, kuhu sa tegelikult liigud! Näed?!?

Põhimõtteliselt siis meil läks tunnelis lendamine juba suht ilusti, aga Empuriasse jõudes selgus, et hüppamine pole ikka päris sama mis tunnel. Esimesed hüpped olid ikka täiega kohutavad. Mida edasi, seda paremaks hakkas asi minema, vahepeal isegi juba tekkis lendava tiimi tunne. Aga muidugi miskile normaalsele tasemele jõudmiseks meil oleks vaja kõvasti rohkem kui need 45 hüpet, mis me praegu Empurias tegime. Järgmine peatus Rootsi Basic Camp:)

Kohapeal mõeldi välja tiimi motivatsiooniskeem - tuleb võtta üks angerjas, panna sügavkülma ja siis pärast selle külmunud angerjaga p***** k****** seda, kes parajasti munas. Enamasti oli see Anton, kelle peale pärast hüpet karjuti: Angerjas! Angerjas!:) Aga ka wolli sai paar korda kujundile pihta ja teenis ära angerjaga ähvardamise.

Tiimi tavaline päev nägi siis välja niimoodi: kell 7.30 äratus, kell 8 hommikusöök, kell 8.30 esimese hüppe briif, kell 9 esimene tõus. Pärast maandumist kiiresti vari packeritele ja ise kas videot vaatama või järgmist hüpet briifima. Vahel harva jäi ka aega peldikus käia:) Enamasti oli hüpete vahel 15min aega. Niimoodi saime kuskil kella neljaks oma 10 hüpet tehtud ja tõmbasime otsad kokku, sest ka meiega koos hüppavad Saksa Bundeswehri tiimid lõpetasid sel kellaajal ja lennukit ei saanud enam täis.

Pärast hüppamist tegime DZ baaris väikse õlle, käisime dušši all ja läksime õhtust sööma. Söök oli igal pool ülimalt suurepärane. Ja siis läksime hotelli jooma. Jõime ja mölisesime kella 11ni, siis läksime magama. Ja järgmine päev kell 7.30 jälle äratus.

Minu meelest see oli täiesti suurepärane päevaplaan.

Kohalikud veinid ja oliivid olid hotelli kõrval poes üliodavad, viskid samamoodi. Ükspäev jõime Antoniga terve pudeli Lagavulinit ära, ei pannud tähelegi, kui juba oli otsas:)

Aga ärge arvake, et me oleme mingid joodikud võimidagi. Kunagi ei joodud nii palju, et see järgmise päeva hüppamist oleks hakanud segama, ja alati mindi kell 23 magama. Välja arvatud muidugi viimane õhtu, kus järgmisel päeval enam hüppamist polnud.

Tibu nende kohalike packeritega just kõige paremini läbi ei saanud, avamisel tuli ikka tööd teha enamasti. Lisaks kolmed tropikeerud nädala jooksul (võrdluseks - ise pakkides ma saan umbes ühed tropikeerud kahe aasta peale). Aga noh, lõppkokkuvõttes kõik töötas ja varuvarju peale võib ju kindel olla, see on mul ise pakitud:)

Ühe päeva esimese tõusu spott läks tiba nihu ja maandusime kõik lennuväljast põhja poole põldude peale. Ma valisin omaarust ümbruskonna kõige kuivema põllu, aga paraku maandumisel selgus, et tegemist on siiski pigem mudaga. Rink kaotas kolmandal sammul ühe saapa muda sisse ära ja mina käisin plauhti külili, mis üldse ei parandanud mu hüppekostüümi väljanägemist.

Meiega koos hüppas ka Saksa Bundeswehri delegatsioon – kaks meeste 4way tiimi, üks naiste 4way ja täpsushüppajad. Täpsushüppajate tiimis oli kaks naist ja üks mees, kes kandsid kohutavaid liibuvaid pükse ja nahkmütse. Üks tšikk spottis alati 1000m peal lennukit ja röökis piloodi peale: LEEEFT!!! Ja kui piloot piisavalt kiiresti ei reageerinud, siis tegi inimsööja nägu:)

Rinkil oli teooria, mille järgi metsajooksult esimesena tagasi jõudnud sõjarditele antakse FS-suitid ja pannakse 4wayd hüppama. Ja siis järgmisele antakse liibuvad püksid ja 20 kilo kaaluv täpsusvari. Ja kaks tšikki tiimikaaslasteks (tüüp oli nähtavalt homo:)

Pärast sakslastega juttu ajades tuli välja, et umbes nii see asi käibki:)))

Peale viimast hüppepäeva mina läksin team roomi võtit ära viima, aga teised tahtsid minna auto juurde, mistõttu ma viskasin neile autovõtmed. Autovõtmed lendasid lauapõrkega otse Antonile munadesse. Anton kukkus käpuli, ülejäänud tiim irvitas nagu kuradid ja kõrvallauas õlut joovad saksa sõjardid plaksutasid:)

Millalgi nädala jooksul tekkis oluline küsimus, kes tiimiliikmetest on kõige väiksem - et see saab hüüdnimeks Tupsu. Valik jäi Mardi ja Antoni vahele, sest kuigi minu parameetrid on umbes samad, siis ma siiski näen nendest tükk maad suurem välja - ilmselt on asi minu paksus tagumikus.

Kuna oli erinevaid arvamusi selles osas, kas Mart või Anton on väiksem (eriti Mardi ja Antoni arvamused erinesid kardinaalselt:) siis tekkis hulk erinevaid mõtteid, kuidas seda täpsemalt kindlaks teha. Mingite tõsisemate testideni veel ei jõutud, aga vägisi tundub, et Tupsu nimetus kaldub Antoni poole:)

Viimasel õhtul siis tahtsid kallid tiimikaaslased minna saksa 4way tšikke taga ajama. Eriti outside centeri pärast käis tihe rebimine. Aga õhtu läks niimoodi, et jõime ja möllasime küll kõvasti, aga lõpuks ei saanudki keegi ühtegi saksa tšikki. Isegi Anton mitte. Isegi ühtegi koledat ei saanud.

Aga eks elu ongi raske.

Fightcraft Gym

2011-03-14T06:58:00.000-07:00

Niisiis,
projekti "Peksame Kõiki Eurooplasi, Eriti Naisi" raames käisime Kopenhagenis Fightcraft Gymi vibe`i rikkumas.

Naistega oli seal tiba kehvasti, kohapeal oli pakkuda täpselt üks naine, kes oli algaja ja Eesti normaalsest naisest (represented by Tuuker & Helin) tüki maad väiksem. Tema peal tuli mountist backi võtmine kohe erakordselt hästi välja:) Kõrval CSA gymi poksitrennis oli ka kaks naist näha, aga nendega võrreldes oleks minu poks näinud välja nagu olümpiatase - see ütleb kõik.

See-eest mees-tüüpi fightereid oli igale maitsele.

Esimeses sparritrennis olid ainult suured ja tugevad tüübid. Neile kimurat ei saanudki teha - näiteks vahepeal sain kimura ilusti kätte, aga kui hakkasin tõmbama, siis tüübi käsi ei liikunud ühtegi sentimeetrit:) Priit selle peale kohe rõõmustas, sest tema viimasel ajal arvab, et tuleb ainult backist kägistada ja kes kimurat teevad, on lollid.

Aga hilisemates trennides olid ka mõned väiksemad tüübid, kelle biitseps ei konkureerinud mount everestiga. Need vist natuke kartsid meiega sparrida, aga me saime nad ikkagi kätte:) Neid sai siis ka natuke subitud ja mõni isegi laskis crossface panna, see oli eriti lahe.

Muidu üldiselt taanlased on väga sõbralikud ja viisakad, isegi naiste vastu. Vahepeal tundus, et nad tahavad Priidule soolise võrdõiguslikkuse politsei kutsuda:)

Laupäeva õhtul siis Priit ja Thomas pidid tegema õhtusööki ja meie Heliniga läksime veini ostma, kus meil tekkis järgmine suurepärase loogikaga arutelu:

- Priit teab, et Helin on taimetoitlane - ühelgi söögikorral ta ei jäta Helini kallal selle pärast ilkumata.

- Järelikult suure tõenäosusega nad teevad kala.

- Järelikult tuleks osta valget veini.

- Aga tundes Priitu, siis see võimalus, et tal tuleb õigel hetkel pähe, et Helin on taimetoitlane, on umbes üks triljonist.

- Mistõttu ilmselt nad teevad liha.

- Järelikult tuleks osta punast veini.

Niisiis panustasime teisele variandile ja jäime Thomase poole ka tiba hiljaks, sest Helin keeldus minemast, enne kui on saanud nahka pista ühe suurepärase Kopenhageni vahvli. Mis oli temast igati tark tegu, sest Thomase pool ta sai herneid, porgandeid ja spinatit:))

Pärast läksime linna peale chillima ja jõime sisse erinevaid kahtlaseid kokteile (s.h. šokolaadipiimaga), õlut, veini, viskit ja maiteamisasju veel. Sel õhtul minu püksineedus nakkas Helini külge, täpsemalt siis ma kallasin küünla seest kogu vaha Helini ainukeste pükste peale. Kuna Helinil oli esmaspäeval vaja tööle minna (mida ta ilma püksata ei tahtnud teha), siis ta läks lennujaamas joonelt esimesse riidepoodi, kahmas sealt esimesed ettejuhtunud püksid ja teatas, et need sobivad ja šopping on nüüd edukalt lõpetatud. Great success.

Aga tagasi laupäevaõhtuse joomingu juurde. Öösel kell pool 2 sain Danielilt sms-i palvega lõpetada küünalde ründamine, kuna muidu ta kardab Priidu vaimse tervise pärast. Tegelikult muidugi ma ei teinud muud kui küünlavahast kujutavat kunsti ja küünalde endaga performance kunsti - aga Priit kahjuks kunstist ei jaga halligi ja kaebas Danielile.

Järgmisel hommikul esimeses trennis ilmselt kättemaksuks Priit tegi backist põgenemist, mille drill seisnes selles, et tuli rullida järjest üle põranda üksteise seljas. See on üks erakordselt hea harjutus "the day after" hommikuks. Soovitan kindlasti suvelaagri pühapäeva hommikul seda teha, ainult et Ron peab kaasas olema, kes pärast kõik okse mattide pealt ära koristaks. (Haha, inside joke, Ron ilmselt arvas, et Priit pole seda lugu meile rääkinud:))

Igatahes siis me jäime reisiga väga rahule (muidugi ei tea, mis mulje taanlastele Eesti naistest jäi, aga ega me väga ei muretse:) Ei teagi, kuhu järgmiseks - variandid on näiteks Rootsi ja Inglismaa.

Ja mõtlesime palgata järgmiseks reisiks pakikandja. Peab olema võimeline tassima kahte kotti, kus on kimonod sees. Ootame CV-sid!:)

Update

2011-03-05T11:32:00.000-08:00

Tundub, et kevad hakkab tulema. Juba päike tõuseb hommikuti enne kui mina. Ja paistab aknast sisse. Tuleb minna kardinapoodi.

Backivõtmine vaikselt edeneb. Eile juba tuli välja, great success (tegemist oli siis Ronilt varastatud tehnikaga mountist backi minekuks, mida ta minu peal umbes kolm tuhat korda on kasutanud). A no mis ma sest ikka räägin, ega keegi nagunii ei usu ja videot kah pole:)

Maadlema pole viimasel ajal julgend minna, sest seal on vastaste valik kuidagi ühekülgne - kõik on sellised ühtlaselt suured kollid, mul ei ole piisavalt tõstejõudu nendega maadlemiseks.

Valimas käisin ära. Loodetavasti nüüd võib kindel olla. Vähemalt need kohutavad valimisreklaamid saavad tänasega läbi, see on küll päris kindel.

Muus osas tundub, et minu peale on laskunud sitafilmineedus. Väiketuuker minuga enam kinno ei taha tulla, sest kõik minu valitud filmid on sitad. Viimane eriti väljapaistev eksemplar oli Drive Angry. Ma muidugi ei oodanudki sealt mingit erilist kunstilist šedöövrit, aga gaad deem!

Lisaks vaatasin veel Mehaanikut against my better judgement, sest arvustused lubasid Stathami paljast tagumikku. Ega nii jah eriti heade filmide peale ei satu, kui ilusate six-packide kontsentratsiooni järgi neid valida.

Üks triljonist

2011-03-02T06:10:00.000-08:00

Meie trennikaaslane Jass on Rubiku kuubiku tšempion ja on sellega nakatanud ka teisi. Näiteks Stockholmi reisil oli kuubik kaasas lausa neljal inimesel.

Ühel õhtul siis pani Priit parajasti mati peal istudes kuubikut kokku, kui äkki jäi hämmeldunud näoga vahtima ja kutsus Jassi appi:
- Kle siin on mingi jama! See ei lähe kokku!

Mispeale Jass ütles täieliku kivinäoga:
- Jajah, wikipedia ütleb, et on üks kuubiku segamise võimalus, kus ei saagi pärast kuubikut kokku. Selle tõenäosus on umbes üks triljonist.

[muidugi tegelikult Jass oli öösel Priidu kuubiku lahti võtnud ja kaks ruutu ära vahetanud]

Priit: - Kas sul on see kunagi tulnud?

Jass: - Ei, esimest korda näen…

Priit: - Aga Ron, sul on tulnud?

Ron: - Ei, ei ole...

Priit: - Üks triljonist!! Lahe!! Mul on üks võimalus triljonist! Vaadake!! Üks triljonist!!
Aga nüüd kuubik ei lähe kokku! Mis ma siis nüüd teen?

Jass: - Noh, aja kuubik uuesti segamini!

Priit: - Kle mul tuli jälle see üks triljonist! Mis see tõenäosus on, et see kaks korda järjest tuleb?? See on nagu mingi déjà vu – nagu Matrixis! Või nagu Inception! Kuubik ei lähe kokku – oleme Matrixis!

Selle aja peale juba inimesed olid enesevalitsuse kaotanud ja irvitasid käpuli maas. Seda osa on ka video peal natuke, kõlab umbes niimoodi:
Hahahaa … üks triljonist! Hahahaa…. MATRIX!! Hehehee! Ei ole võimalik! :)

Priit: - Ei olegi üks triljonist vä?? Päriselt vä? Nalja teete vä?
KES SELLE JAMA KORRALDAS?!?

Selle peale Jass tegi viisaka kummarduse.

Jass peab nüüd ette vaatama, et Priit “Üks Triljonist” Mihkelson talle mingit revanšeerivat käkki ei keera:) Või noh, tegelikult Priidu iseloomu arvestades tuleb rohkem karta kägistamist… või siis Priit näitab järgmised kuu aega trennis kõige rõvedamaid giljotiine Jassi peal ette:)

Stockholmi SBG

2011-03-02T03:43:00.000-08:00

Niisiis,
Selleaastase erinevate gymide külastamise strateegia raames sai käidud Stockholmi SBG gymis. Seekord oli meil päris suur delegatsioon, kokku lausa 8 inimest.

Stockholmi SBG on palju väiksem kui 3D Treening, aga see-eest on seal päris palju naisi. Kokku vist miski 7 naisega sain rullida, see on päris hea tulemus, Rootsi vist ikka on see soolise võrdõiguslikkuse maa:) Kahjuks küll Eesti naiste vastu neist keegi ei saanud, kõik Rootsi naised said meie poolt ära subitud.

Eesti delegatsiooni meespoolel läks samuti hästi, igale rootslasele ikka leidus mõni eestlane, kes ta ära subis. Lõppseis jäi kõvasti eestlaste kasuks:)

Muidu Rootsi mehed mulle täitsa meeldivad, need on täitsa nõus naistega sparrima ja mõni tuli veel mitu korda tagasi revanši küsima, kui oli subi saanud:)

Priit kah soovitas rootslastele, et näe sparrige selle tšikiga, sealt saab nähtamatu kimura! Ja tõepoolest, mõni tüüp oligi kimura peale täitsa üllatunud, nagu tõesti oleks nähtamatu kimura olnud:) Aga ma väga palju kimurasid ei teinud, üritasin rohkem RNC-sid. Ja lõppkokkuvõttes üldse side choke stiilis asju tuli kõige rohkem minumeelest.

Stockholmi gym oli muidu elamiseks väga broo, aint magamiseks oli see maadlusmatt tiba kõva. Võib-olla see oli põhjuseks, et ma öösiti nägin pidevalt hullus koguses unenägusid. Näiteks ühel ööl nägin, et me Heliniga mängisime GSP ja miski teise UFC fighteriga võrkpalli. Nojah.

Gymi suur pluss oli kahtlemata see, et seal oli olemas suur saun. Saun oli küll meeste poolel, mis aga meid eriti ei kottinud. Uskumatul kombel aga selgus, et Priit ja Ron kardavad naisi koledasti ja ei julge sauna ligigi minna, kui seal mõni naine sees on. Selle tulemusena arenes Priidu ja tuukri vahel järgmine mõttevahetus:

- Naised ei tule sauna!
- Tulevad küll!
- Ei tule!!
- Tulevad küll!!
- EI TULE!!!
- Mine *****!!

Loomulikult naised läksid ikka sauna, millal tahtsid. Priit ja Ron siis passisid senikaua väljas ja ootasid, et saaks omavahel sauna minna. Mina ei tea, mis nad seal omaette tegid, aga siin on välja pakutud päris huvitavaid variante:)

See sauna probleem ja veel mõned eraldiseisvad intsidendid viisid selleni, et Priit komponeeris laulukese, mida ta siis väga emotsionaalselt kitarri saatel esitas:

I hate Kiku!!
[plänn-plänn-plänn-plänn]
I hate Kiku!!
[plänn-plänn-plänn-plänn]

Kokkuvõtteks siis oli tegemist väga suurepärase reisiga, kus peale ülaltoodu juhtus veel palju põnevat, millest kah kunagi võiks kirjutada – näiteks: kuidas Jass kottis Priitu Rubiku kuubikuga (hahahaa, 5 tärni!), kuidas Jass ja Imelik pidasid öösel pärast sauna ja õllejoomist omavahel death matchi, mida Ron arvab paksudest naistest, kuidas otsiti Helinile sobivat nime (teema on endiselt lahtine muide, pakkumised oodatud) ja palju muud!
:D

Raju 7

2011-02-20T09:07:00.000-08:00

Laupäeval toimus järjekordne MMA Raju, kus ma siis pidasin kohtunikuametit nii puuris kui puuri ääres. Jällegi üks väga lahe üritus otseloomulikult.

Päev algas sellega, et ma pidin äärepealt surma saama. Nimelt ma olin kohtunike kogunemisele hiljaks jäämas, kui kargasin kiirelt autosse ja aja kokkuhoidmise huvides jätsin puhastamata esiklaasi, kus olid mõned jäälilled, aga läbi nägi vabalt. Aga kui pöörasin välja Tartu maanteele, siis paistis päike otse klaasi peale ja äkitselt mitte midagi enam läbi klaasi ei näinud. Oleks mõni jalakäija või Land Rover ette jäänud, siis oleks küll jumala rahuga üle sõitnud. Õnneks oli 100m pärast Statoil, kuhu mul õnnestus küljeaknast välja vahtides sisse keerata, ja sain klaasi puhtaks teha. Hiljaks ka ei jäänud, great success.

Rajul oli seekord kokku 19 matši - 11 päevasel üritusel ja 8 õhtusel. Külalisfighterid olid seekord kõik Soomest, mis oli väga tervitatav improvement võrreldes eelmiste kordadega, kus lätlased ja leedukad aeg-ajalt ei ole mõistnud ööd ega mütsi reeglitest, varustusest ega muudest pisiasjadest, mis matšidega kaasas käivad. Teine väga positiivne asi oli see, et kahele Eesti naisfighterile oli leitud Soomest vastased. Mõlemad Soome naised said küll seekord eestlaste käest tümmi, aga ehk on neid seal veel ja saab mõne ka järgmiseks Rajuks:)

Puuris mul õnnestus esmakordselt anda keelatud tehnika eest taastumisaeg - A. virutas oma vastaseks olnud sommile puuri ääres põlvega munadesse, niiet kopsik kolises. Punkti maha ei võtnud, sest noh neid põlvesid lendast seal mõlemalt poolt targetile üsna lähedal ja see tundus pigem õnnetusjuhtumina, et üks lõpuks kümnesse läks. A. pärast tunnistas ka, et läks täitsa kogemata, aga ega ta väga ei kahetsenud, sest somm oli matši alguses tervituseks kinnaste puudutamisele kohe tou järgi virutanud, mis ei ole küll keelatud, aga ei saa nimetada väga sportlikuks käitumiseks.

Üldse ühtegi hoiatust ei õnnestunud anda seekord - ei olnud keelatud tehnikaid väga näha. Vahepeal tekkis tahtmine mõnele fighterile sita jitsi eest hoiatus teha, aga noh. Ja no fighteril ikka tasuks panustada sellesse, et hankida oma nurka korralik meeskond. Kui juba kohtunikul tekib tahtmine karjuda Triangel! Triangel!, siis on nurgameeskond ikka midagi tegemata jätnud.

Afterparty oli seekord Überblingenis. Seal ma polnud enne käinud. Ma üldse ööklubides käin ainult Raju afterparty puhul, sest seal on alko kallis ja noice pollution on kah räme.

Überblingenis seekord muusika oli sitt, aga see-eest kõva. Isegi lausa Koit Toomet lasti vahepeal, issand halasta. Ühtegi vaiksemat kohta ka kuskil ei olnud ja vestluse arendamiseks pidi vestluskaaslasele kõrva karjuma. Olukorra parandamiseks ma ei näinud muud moodust, kui et tuleks palju juua.
Mida sai ka tehtud. Töötas küll.

Vallo ja Heliniga tekkis vahepeal diskussioon maksahaakide teemal. Vallo tahtis õpetada, kuidas neid täpselt peaks lööma, aga tuli välja, et tal on veidi vale arusaam maksa asukohast inimese kehas. Helin oma meditsiinitöötaja kvalifikatsiooniga üritas talle selgitada, kuskohas maks täpselt asub, aga Vallo ei uskunud enne, kui ka Katelin Helini juttu kinnitas. Seega Vallo on siiamaani maksahaake löönud kuratteab mille pihta:) Ta küll proovis selgitada, et seoses kaugelearenenud alkoholismiga tema maks näiteks katab tervet keha, aga ma arvan, et selline konditsioon on siiski pigem erandlik:)

P.S. Postitusest on välja jäetud hulganisti erinevaid seksistlikke ja muidu diskrimineerivaid märkusi, sest ma lihtsalt tahtsin täna viisaks olla!

P.P.S. Siiski esineks siinkohal diskrimineeriva märkusega Überbligeni baarmani aadressil, kes üritas mulle Iiri viski pähe sokutada Jim Beami. wtf??

Rubriigist Jits & co

2011-02-16T01:34:00.000-08:00

Eile tegime Glacier passi, mis mulle täitsa meeldib (mulle ikka meeldivad need tehnikad, kus saab vastasest korralikult kinni hakata, mitte ta ei hüppa kuskil vabalt ringi). Aga ma küll tahaks teada, mismoodi ma sparris selle haarde kätte saan, et üldse Glacier passi saaks alustada.

Sparris vahepeal oli tunne, nagu ma oleks kehastunud evil monkey - nimelt ühel mu vastasel oli suht vähe aimu jitsist ja mulle tundus, et ma teen talle liiga iga nurga pealt, kust ma üritasin läheneda. RNC ja kimura eest isegi vabandasin, need vist väga õrnalt ei tulnud välja:)

Üldse algajatega on vahel tiba keeruline, sest isegi kui mul on parem jits, siis vastasel on enamasti rohkem jõudu, mistõttu ikka ilma crashimata ühtegi asja tehtud ei saa. Ja siis pärast on tunne, nagu oleks jube tige elukas - noh umbes nagu Ron:)

Järgnev kuu aega on muidu jitsi mõttes lausa suurepärane: sel laupäeval on Raju 7, kus ma pean kohtunikuametit; järgmisel nv-l oleme kambaga Stockholmis, kus on plaanis rootslasi peksta ja otsida üles kõik Stockholmi jitsinaised; sellest järgmisel nv-l on ilmselt Tallinnas jitsiseminar ja sellest veel järgmisel nv-l oleme Kopenhagenis, kus on obviously plaanis taanlasi peksta ja otsida üles Taani jitsinaised.
Minu arust see on igati hea plaan.

P.S. Täna öösel nägin unes, et oli kõva sparritrenn ja siis pärast mati kõrval üks trennikaaslane, keda ma polnud enne näinud, andis mulle pudeli õlut.

Sõbrapäevast jpm

2011-02-14T00:08:00.000-08:00

Viimasel ajal on trennis õnnestunud saada hulk väiksemaid vigastusi. Kõigepealt mul õnnestus giljot harjutades mingi kaelalihas ära tõmmata. Muud polegi, kui et allapoole vaadata väga ei saa ja spinnida kah mitte... Lisaks mõned mat burnid, huules on auk sees, muhk on peas (uskumatul kombel õnnestus saada kopsikuga pähe, ma ütlen need asjad tuleks ära keelata, mis krdi diskrimineerimine see on!:) ja viimases trennis ootamatult hakkas ninast verd jooksma, millega mul õnnestus vastane ära ehmatada, kuigi see polnud üldse tema süü.

Trennis olen vahepeal harjutanud backi võtmist, millele võib hetkel hindeks panna vast kolm miinus - ehk siis 15kg kergema vastase vastu asi mingil määral töötas:) Pärast sai sparritud Roniga, kelle peal paraku minu backi võtmine ei töötanud, küll aga töötas tema backi võtmine minu peal. Aga mitte iga kord. Great success.

Mingis meeltesegaduses otsustasime pühapäeva hommikul kell 5 vaadata Eurosport2 pealt Strikeforce otseülekannet, kus teemaks oli heavyweight tournament. Põhimõtteliselt siis oli räme paugutamine ja mehi kukkus nagu kärbseid. Aga peab ütlema, et keskmise heavyweighti jits on ikka sitt - see maksab puuris kurjasti kätte ja on ka kole vaadata. Õnneks oli just mõni aeg tagasi vaadatud UFC 126, seal oli jällegi ilusat jitsi näha.

Pühapäeval pärast trenni sai vaadatud Solarises kõvasti haibitud poksifilmi The Fighter. Ausaltöeldes ma ei mõista seda vaimustust selle filmi ümber. Näitlejatööd on jah vaatamist väärt ja thumbs up Bale`ile, kes tõesti näeb välja nagu viimane narkar, aga no film ise küll millegagi ei üllata, põhimõtteliselt Rocky reloaded.

Solarises töllerdas ringi suur punane kondoom, kuhu peale oli kirjutatud "Love". Ma ei tea, kas oli äkki tuleva sõbrapäevaga tegemist või midagi. Igatahes ta jagas kõigile kondoomipakke featuring miski espetsiaalne libesti. Ma sain kah ühe paki ja panin selle väiketuukri kotti hoiule - hea õnne korral nüüd väiketuuker leiab selle mõnel sobival momendil, nt töövestlusel, insallah.

P.S. Täna on, jah, sõbrapäev. Ma pole kunagi aru saanud, mida täpsemalt selle tähistamiseks tegema peab. Maailmapraktika hulka tundub kuuluvat roosade südametega kaunistatud kaartide saatmine ja/või romantiline õhtusöök sõbraga - kuigi, minu arusaamist mööda on see küll kõige kindlam tee sõpruse elimineerimiseks.

P.P.S. Kunagi meil Heliniga oli sõbrapäeval Manchesteris romantiline õhtusöök - aga me ei saanud sellest enne aru, kui lõpuks itaallasest kelner tõi meile ühe magustoidu kahe lusikaga:)

Rubriigist Lupus EST

2011-02-04T07:19:00.000-08:00

Etsiis tegeleme 4way talvise poolega - kriiperdame.
Kujundid hakkavad juba vaikselt selgeks saama ja isegi slot-switcherid ei aja enam eriti juhet kokku (OK see viimane oli tiba liialdus, pigem - on juba esinenud juhtumeid, kus slot-switcherid ei aja juhet kokku:))

Blokk 17 on tiimi eriline lemmik - see vahetab ära nii esimese kui tagumise tüki. Pluss kui tükid on vahetuses, siis tekib seal Marko ja Antoni vahel päris huvitav positsioon, kus iga kord Anton vahib kramplikult kõrvale ja irvitab, ja Marko läheb näost punaseks. Meie poolt sellele blokile ka uus nimi: Homo Homini Homo est.

Käisime nüüd nv-l ka tunnelis ära.
Peab ütlema, et randomid hakkasid vahepeal juba lendamise moodi tunduma.
Blokkidest minu arvates võib enam-vähem rahule jääda: 2, 3, 4, 6, 7, 8, 9, 11, 14, 15, 19, 21, 22.
Tiba tööd on veel vaja teha: 1, 5, 10, 12, 20.
Tiba rohkem tööd on vaja teha: 13, 16, 17, 18.

Nalja sai ka. Näiteks oli meil mitu spektakulaarset brainlocki Antoni esituses, kus mees lihtsalt hõljus ja laiutas käsi:) Või siis üks veel parem juhtum, kus mina ja Anton vahetasime kohad, mispeale aga hoopis Mardil ja Markol juhe kokku läks. Ja muidugi see juhtum, kus Mardil läks lennates jalg krampi, aga muidugi keegi teine seda ei teadnud ja üritasid talle hoolega selgeks teha, mida tegema peab. Eriti mina:)

Tunneli kokkuvõtteks ma ütleks, et tulemus oli veidi parem kui ma ootasin. Eriti positiivne mulje jäi tiimi õppimisvõimest - kui mõni blokk esimest korda proovides tundus nagu mission impossible, siis mõne aja pärast asi juba lendas nagu kell, nagu oleks tiim ära vahetatud:)

Teiselt poolt oli näha, et slot-switcherid tekitasid ikka hämmingut ja brainlocke - etsiis meil on maapealset kriiperdamistööd veel omajagu tarvis teha.

Huvitaval kombel selgus, et inglased ladina keelt eriti ei habla, etsiis tiimi nimi ei tekitanud mingeid assotsiatsioone:) Wolf is? Wolf is... eating dinner?:)

Collection of quotes by Lupus Est:

[Mart krabab kriiperdamisel valel ajal Antoni jalast kinni]
A:// - Lase lahti! ... homo!!

[Tuuker ja Anton märkavad paksu Inglise tšikki]
T:// - Aga vahel ju tiba paksemad naised võivad kah ilusad olla?
A:// - No kuhugi peab selle piiri ikka tõmbama, mingist paksuse tasemest edasi enam pole elu...

[Anton pärast tunnelis lendamist]
Õhtul: Kulge ma ei olegi üldse väsinud!
Järgmisel hommikul: Kõik kohad valutavad!! Mina siit voodist välja ei tule! Püha vitt!!

[Anton kasutab turvavööd peapaelana]
A:// - Kas ma näen välja nagu Jaapani kamikadze?
N:// - Ei, sa näed välja nagu homo neeger!

p.s. mingi diskrimineerimise vastane otsingurobot kindlasti paneb mu blogi musta nimekirja selle viimase lause eest...

Jits ei edene

2011-02-01T06:56:00.000-08:00

Trennis on uus suurepärane idee: soovitatakse sparris vastaseks valida neid, keda sa hirmsasti vihkad:) Esimesel korral tundus, et asi töötab suurepäraselt - mul oli lausa järjekord tüüpidest, kes tahtsid sparrida:P Aga eile trennis ma vist olin liiga armastusväärne ja neil oli vihkamine üle läinud. Gaad deem.

Giljo kättesaamisega on raskusi. Eile kaks korda peaaegu, aga no ei tulnud! Siin on ilmselt kaks probleemi:

Ma ikka pole kaugeltki piisavalt konspiratiivne selle giljo võtmisel - kõik näevad juba kaugelt ära, mis värk on.
Siin keegi on inimesi hästi õpetanud - isegi kui saab miski takedowni pealt pea kaenlasse, siis kargavad raisad õigele poole ja giljo ei tule välja.

A plaan on ikka selline, et varsti hakkab giljo välja tulema. Ma juba vaimusilmas näen, kuidas tuleb. Kamoon, näiteks John on isegi Priidule giljo ära teinud mitu korda ja mina küll olen vähemalt sama suur kui John igatahes.

Backi võtmine ei ole veel eriti paranenud. Noh, vahepeal on isegi välja tulnud, aga vastane on siiski enne plehku saanud kui RNC õnnestub teha. Deem! Peab vist sinna baaskursuse jitsitrenni minema muffide peal backi harjutama.

Üldse ma lähen viimasel ajal vahel närvi jitsitrennides, sest mulle tundub, et mul on kõvasti potentsiaali ja häid mõtteid erinevates positsioonides, mis aga erinevatel põhjustel ei ole realiseerunud. Esimene põhjus on kindlasti liiga vähe matiaega, aga on ka tekkinud mingid harjumuslikud kohad, mis kogu aeg juhtuvad, nt halfguard. Priit küll üritab mind kõvasti karjudes halfguardist ära ajada, aga erilist kasu sellest pole olnud:)

Eile spordiklubi uksel (väga tüüpiline dialoog):

Tuuker:// 3D-sse!

Noormees leti taga:// Kümnes riietusruum!

[10 riietusruum on meeste oma - toim.]

Priit:// Kuulge, ta on naine!

Noormees leti taga:// Ee... ta teab ise, mis riietusruumi minna!

Tuuker:// Ja iga kord nad üritavad mind sinna kümnendasse saata. Vaat ükskord ma tulengi sinna!

Priit:// EI TULE!!

2011

2011-01-26T08:43:00.000-08:00

Jah, uus aasta on juba kuu aega käinud, aga nüüd alles kirjutan plaanidest. Aasta algus oli nagu tiba segane, ei teadnudki täpselt, mida planeerida. Ega asi pole praeguseks paremaks läinud, aga noh.

Kõigepealt siis, meil on uus FS4 tiim Lupus EST (täisnimega Homo Homini Lupus EST:)

Plaanis on kõvasti trenni teha ja võistelda ka. Eesmärki ei julgegi praegu veel välja pakkuda, aga no kui me ei löö kehtivat Eesti rekordit (9 punkti, tiim Tumbleweeds, Gera WM), siis ma olen küll väga pettunud.

Lisaks on plaanis oma bigway oskusi värskendada, täpsemalt siis 125-wayga. Ma pole veel kindel, kas peaks üritama kandideerida 2013.a. maailmarekordisse... ma tegelt küll bigwayle eelistan selliseid alasid, kus on tiba vähem passimist ja rohkem lendamist, a no äkki tuleb inspiratsioon:)

The Dream on tegelt 8-wayd lennata - umbes sellist asja siis!:) Pole teada, millal ja mismoodi, aga ükskord see juhtub!

Kaklemise osas tahaks sel aastal hästi palju erinevate inimestega sparrida. Sellega sai ka juba algust tehtud - külastasime Leegioni taipoksi klubi trenni ja veebruaris on plaanis minna Stockholmi SBG vibe`i rikkuma.

Panustaks esmajärjekorras ikka jitsile, aga üritan tiba hakata ka löömisega tegelema. Ostsin juba jalakaitsmed ja puha (poest üritati mulle pähe määrida miskeid roosasid jalakaitsmeid kirjaga "Queen", aga see ei läinud läbi:) Uued poksikindad peab kah hankima, vanadest juba tulevad sõrmed läbi.

Pükste osas on aasta alguse bilanss suht tasakaalus - 2 paari läksid katki, ühed sain juurde ja ühtesid saab veel parandada:)

Ja olen lubanud sel aastal tihemini nõusid pesta. Ausõna!

2010

2010-12-29T02:53:00.000-08:00

Üldjoontes võib aastaga rahule jääda.

Suuremate saavutuste hulka kuuluvad kindlasti AFF instruktori paberid ja AFF koolitussüsteem. See on üks tore asi ja hulk õpilasi sai juba koolitatud.

Eesti naiste bigway rekord ja Balti naiste bigway rekord sai tehtud. Kumbki küll eriti keeruline ei olnud minu jaoks individuaalselt (tegemist siis 8way ja 18way kujunditega), aga tiimi kui terviku jaoks kindlasti head saavutused.

Trenni osas oli aasta esimeses pooles probleeme õlaliigeste põletikuga, aga pärast seda on asi ülesmäge läinud. Maadlustrennidel on täitsa uus tase sel aastal, nendest on päris palju kasu olnud. Arenguruumi muidugi on veel kõvasti, aga see takedownide asi ei paista sugugi väga lootusetu enam!

Tiba sai võisteldud ka sel aastal: SGL finaalis II koht, lisaks võitsin kevadel BJJ meistrikad ja sügisel lukumaadluse meistrikad (selle viimase üle võib isegi uhke olla natuke, krt tund aega järjest pidin maadlema selle võidu saamiseks:)

Sai ka MMA kohtunikuna kätt proovitud - arenguruumi veel on, aga vähemalt on esimesed katsetused tehtud:)

Mõnd uut asja sai kah katsetatud - näiteks surfi, mis mulle meeldib päris hästi, ja motikasõitu, mille osas olen veel äraootaval seisukohal.

Mida on puudu jäänud:

Mul on tunne, et minu lennuoskuste osas sel aastal küll erilist edasiminekut pole toimunud. Muidugi ei saa väita, et AFF ja tandemhüpped üldse ei paranda lennuoskusi, aga noh, tiim oli ikka puudu.

Ja mul on tunne, et ka jitsioskused ei ole nii kiiresti arenenud, kui näha tahaks. Suures osas ilmselt asi selles, et see õlajama, haigused ja muud värgid ei ole mul lasknud piisavalt tihti trennis käia. Hetkel olen enam-vähem rahul halfguardiga (peal) ja side´iga (peal+all), muu on ikka nats sitt.

Ahjaa, pükse on kah puudu jäänud sel aastal:)

SGL finals

2010-12-19T10:56:00.000-08:00

Jah, sai käidud Svenska Grapplingligan finaalvõistlusel Norrköpingis. Aasta jooksul olid olnud osavõistlused ja iga regiooni kaks paremat said finaalvõistlustele tulla.

Gameplan oli siis kohe toppi saada, eelistatult vastase takedowni ära rikkudes, või kui see ei toimi, siis teha ise takedown. Siis passida side`i ja krabada kimura kiiresti enne matši lõppu. Ja muidugi võtta ära ka kõik teised subid, mida äkki saatus või hooletu vastane minu teele saadab.

Esimene matš üllatuslikult oli Heliniga. Ega ma sealt midagi paremat kui viiki ei oodanud, aga kui Helin tuli parajasti low singlit tegema, siis ma järsku nägin head giljo võimalust. Mul üldiselt giljod väga pole töötand, sest mul vist tuleb miski giljotegemise nägu pähe ja vastane saab kohe aru asjast. Aga seekord vist Helin vaatas mujale ja giljonägu jäi nägemata:) Nii saigi giljo tehtud ja matš oli 20 sekundiga läbi. (Võrdluseks - meie eelmine matš Heliniga kestis 54 minutit:))

Teises matšis ma munasin sellega, et jäin liiga kauaks püsti töllama. Vaikselt lootsin, et äkist vastane tuleb takedowni tegema ja saab veel ühe giljo:) Aga aeg läks ja ei halligi takedowni. Tegin siis lõpuks ise low singli, passisin ära side´i ja võtsin kimura kinni. Vastane hoidis täiega kätt kinni, sest matši aeg hakkas lõppema. Läksin veel kiiresti käelukku, et ehk sealt saab kiiremini tõmtmatud, aga krt aeg sai enne otsa. Deem!

Vahepeal nägime ka paari fighti meie vastaste esituses, silma jäi üks tšikk, kes kogu aeg jalalukke üritas - ja edukalt, kurivaim! Jalalukkudega on see kole lugu, et meil trennis neid eriti ei tehta ja seega pole harjunud kaitsma. Ja tegelt ega ma eriti oma gameplani jalalukke ei taha, sest jube lihtne on jalga puruks tõmmata. Need raksud, mis siis käivad, pole üldse liiga lahedad.

Anyway, see jalaluku kunn tegi ka Helinile miski toeholdi ja Helin patsutas vist tiba liiga vara - aga vähemalt jäi jalg terveks:) Minu matš temaga oli jälle algul suht kaua püsti, aga mulle see sobis, sest ma mõtlesin, et kuni ta on püsti, siis teda pole mul jala küljes:) Lõpuks siis maas open guard ja halfguard ja üks toeholdi üritus kah, kust ma aga jala niimoodi kätte sain, et lükkasin teda tagumikust teise jalaga eemale:) Viik.

Viimane matš oli ühe tšikiga, kes pidevalt tahtis closed guardi mängida. Kuna no-gi closed guardis on päris raske midagi saada, siis ma teda väga ei kartnud. Hüppaski kohe guardi ja tšillisin seal natuke, kuni tuli meelde, et ikka subida on vaja:) Siis tõusin püsti, sain guardi lahti ja passisin ära. Siis ta keeras tiba muffilt käpuli, mispeale ma võtsin backi ja tegin RNC. Daniel küll arvas, et oli kränk, aga ei olnd, gunni-choke oli:)

Niisiis ma sain kokkuvõttes II koha, sest minul 2 võitu ja 2 viiki, ja sellel jalaluku kunnil 3 võitu ja 1 viik. Anti karikas ja puha! Ma küll mõtlesin, et äkki Ryanair viskab mind koos selle karikaga lennukist välja, aga polnd probleemi.

Pärast koju jõudes juhtumisi leidsin netist selle jalaluku kunni pildi, kus ta parajasti seisab Euroopa meistrikate pjedestaalil, pruun vöö ümber. Wow, ma polegi enne ühegi pruuni vööga naisega maadelnud! Krt oleks ikka pidanud selle ühe kimura ära tirima, siis me oleks olnud viigis ja oleks saanud death matchi selle pruuni vööga.

Spoiler

2010-12-14T05:22:00.000-08:00

Niisiis, nagu lubatud - uus desktopi pilt!:)

Natuke backgroundi ka: laupäeval UFC 124 eventil toimus legendaarne matš The Ultimate Fighteri 12. hooaja treenerite Georges St. Pierre ja Josh Koschecki vahel.

TUF on põhimõtteliselt nagu America`s next top model, ainult selle vahega, et võitja ei saa miski moeajakirja kaanele, vaid saab lepingu UFC-ga. Ja vahel ei peagi tingimata võitma - kui sa oled muidu hästi lahe mees (või vastupidi, eriline põmmpea), siis võid ikkagi saada UFC-sse, sest esimesel juhul inimesed tahavad näha sind võitmas ja teisel juhul inimesed tahavad hirmsasti näha, kuidas sa molli saad. See teine variant töötab isegi paremini, tegelikult.

Seekordses TUFis krabas põmmpea rolli endale üks treeneritest. Ega tal vist väga valikut ei olnud, sest fighterid olid üllatuslikult suht normaalsed ja teiseks treeneriks oli UFC Welterweight champion, tuntud džentelmen ja musterfighter Georges St. Pierre.

Põhimõtteliselt siis Koscheck käis kogu aja GSP-l sabas ja kraaksus, et mismoodi ta ikka puuris GSP-le lõuksi plaanib anda. Ja kuidas GSP-l on homopüksid [ausalt ka on jubedad püksid, aga samas kena tagumik - toim.] Ja parkis GSP auto kinni, niiet kummaltki poolt uksest sisse ei saanud:) Ja vahelduseks käis mölisemas GSP abitreenerite ja fighteritega.

GSP oli rahu ise ja arvas, et temal pole möliseda vaja, vaid hoopis puuris näitab, mis värk on. Ma ei mõista, kuidas ta selle suutis välja kannatada, kui terve kuus nädalat üks töll muudkui sabas tolkneb ja plämiseb. Aga noh, mees jõudis oma puuri ära oodata ja andiski Koscheckile täiega tümmi. Halleluuja!:)

P.S. GSP on tunnistanud, et ei usu, et kangitõstmine teda MMA juures aitaks, aga ta teeb seda vahetevahel ikkagi, lihtsalt et parem välja näha. Selle eest talle minu ja ülejäänud naissoo suurimad tänud!:)

Tehase juubelipidu ehk Tuleb Vähem Juua

2010-12-12T11:25:00.000-08:00

Etsiis jah, tehas sai 25-aastaseks ja selle tähistamiseks pidasime Vihterpalu mõisas tiba pidu. Plaanis oli siis väike pidulik vastuvõtt 160 inimesele.

Mul on selliste pidude tarbeks olemas üks pikk punane kleit, juurde ostsin sukad ja kunstripsmed. Väiketuuker tegeles meikimise ja ripsmete kleepimisega ja minu arust operatsioon oli edukas, sest kõik nägi kenasti sümmeetriline välja ja kunstripsmed kah ei kukkunud ära enne kui tükk aega hiljem.

Mõisasse kohale jõudes avastasin, et sukapüksid raibed tahtsid maha vajuda. Olin küll ostnud kenasti L suuruses püksid, aga krt ikka väikesed! Tuleb vist tunnistada, et minu tagumik ei mahu väiksemate kui XL sukapükste sisse. Anyway, hakkasin siis sukapükse üles tagasi tirima, mispeale need kohe kärrdi puruks läksid. Noh, kellel neid sukapükse ikka nii väga vaja on, better luck next time.

Nende kõrge kontsaga kingadega ei olnud kah asi kõige roosilisem, aga õnnestus siiski ninuli käimata trepist üles saada.

Jõin siis kõigepealt glögi, edasi valget veini, siis viina ja siis viina alla ja veini peale. Saalis käisid ringi miskid tädid, kes tühjaks saanud veiniklaasid kohe jälle täis valasid. Suurepärane teenus, ja lisaks tundub kogu aeg, nagu oleksidki ainult ühe klaasitäie veini joonud:) Viina poleks veini kõrvale obviously pidanud jooma, aga oma õigustuseks võin öelda, et esiteks oli tegemist väga suurepärase viinaga ja teiseks ma üritasin ainult viisakas olla - inimestega, kes jõid veini, tuli ometi veiniklaasi kokku lüüa, ja inimestega, kes jõid viina, tuli viinaklaasi kokku lüüa.

Peo edenedes toimus ka kaks väikest tagasilööki - kunstripsmed kukkusid ära (järgmine kord tuleb Superattackiga kleepida ilmselt) ja kingad hakkasid nii koledasti jalgade peale käima, et ma pidin nad jalast ära võtma, et vältida ringikakerdamist nagu lehm libedal jääl. Aga ei miskit hullu, keegi mul varbaid laiaks ei astunud ja kingad leidsin hommikul jälle üles.

Hommikul oli pidu meenutama jäänud tuumapohmell ja lakitud küüned.
Käisin Prismas C-vitamiini ja küünelakieemaldajat toomas.

Tuuker ja Moonika

2010-12-10T08:21:00.000-08:00

Asi algas siis sellega, et eile ma jõudsin töölt ilusti koju, kuigi nähtavus mõnes kohas oli ikka nullilähedane. Pärast jäid sellesama tee peale kinni 18 autot ja Päästeamet evakueeris autodes olnud inimesed ööseks Raasiku lasteaeda.

Hommikul oli pilt teel suht kahtlane. Tee ääred olid täis seisvaid autosid, mõnel ohutuled vilkumas. Kuna Tallinn-Tartu maantee oli päris ilusti lahti aetud, siis ma siiamaani ei mõista, miks need autod seal seisid.

Jüri piirkonnas läks asi järjest huvitavamaks, suured ummikud ja erilist liikumist enam tee peal ei toimunud. Mingi tšikk kakerdas tee ääres edasi-tagasi, mõne aja pärast ta ronis tee äärde lund täis tuisanud kraavi ja jäi sinna vööst saadik lume sisse kinni. Tükk aega majandas seal, lõpuks mingi teine tegelane tõmbas ta kättpidi välja.

Mingid kollastes helkurvestides tüübid (ma pidasin neid esmapilgul miskiteks lumekoristajateks) passisid tee ääres ja loopisid autosid lumepallidega.

Ühesõnaga, tundus nagu kõik rahvas oleks järsku hulluks läinud.

Varsti jõudsin kohta, kus tee ära lõppes ja algas suur lumehunnik. Konstateerisin fakti, et tee tööle on kinni tuisanud, ja läksin koju tagasi. Kodus selgus, et ka firma meiliserver on maas ja telefonivõrk üle koormatud.

Niisiis, kuna töötegemisega tundus olevat kööga, siis läksin hoopis hommikusse jitsitrenni. Trennis oli päris arvestatav kamp algajaid, aga edasijõudnute read olid hõredad, mistõttu mul õnnestus sparrida Priiduga, kelle käest sain miljon RNC-d ja mitu head mõtet. Pärast sparrisin ka algajatega - ja no seekord küll Ron ei saa öelda, et ta seda kimurat ei näinud:)

Üldse mulle tundub, et ma peaks nüüd kõvasti jitsisparri tegema. Nüüd lähemal ajal teen sparris ainult kägistusi - mul on siin päris suur arsenal kägistusi, mille kohta mul on visioon, et need hakkavad heasti tööle. Aint kui on uus vastane, kellega pole enne sparrinud, siis alustuseks teen ühe kimura kah - noh et vaadata, kas üldse jagub:)

Pärast trenni käisin Stockis süüa ostmas. Hakkasin just automaadist parkimispiletit võtma, kui see krdi torm kiskus pileti mul käest ära ja viis minema. Deem! Kaotatud parkimispileti eest on trahv 350 krooni ja ma kahtlustan, et ükski parkmiskassapidaja ei oleks seda juttu uskunud, kuidas tuul pileti ära viis:) Üllataval kombel mul oli õnne ja leidsin parkimispileti kõnnitee äärest lumehunnikust üles. Selle peale läksin ja ostsin Viking Loto pileti - äkki õnn tahab minu juurde tulla, siis tuleb anda talle võimalus!

Update

2010-12-08T06:42:00.000-08:00

- Järgmised püksid läksid katki! Auk tuli sisse. Ma ei suuda uskuda seda asja enam, ausalt. Käisin ka poes olukorda uurimas, aga tundub, et kohalik mood uuemal ajal ei panusta sugugi sellistele pükstele, kuhu tuuker sisse sobiks. Noh, nagu vanarahvas ikka tavatses öelda - häda ajab härja kaevu ja tuukri kimonopükstega tööle.

- Giljot ei ole saanud tööle. Ilmselt on asi selles, et ma olen liiga aeglane sellega või äkki mul on miski giljotegemise nägu peas - vastane märkab kohe ära, mida on vaja kaitsta. See-eest RNC on vahepeal jälle õnnestunud - vahel küll tuleb räme kränk, aga töötab just the same:)

- Ostsin laupäevase piduliku ürituse tarbeks sukad. Osta vaja veel kunstripsmed. Neid ei pea värvima, mis elimineerib võimaluse, et pärast esimest pudelit viina mõni proua, kes peaks olema elupidulik, näeb välja nagu pandakaru.

- Nädalavahetusel on tulemas Dexteri hooaja viimane osa ja UFC 124, yesh! Luban, et kui GSP võidab, siis ma panen tema pildi desktopi peale!

- Minul pole üldse probleeme unetusega. Magan nagu kott. Üles ei ärka. Hommikul ka ei ärka.

- Osaliselt on asi ilmselt selles, et õhtul ei jõua kuidagi magama. Kuidagi jube palju on tegemist!

- Ei, see palju tegemist ei ole viimasel ajal hõlmanud nõude pesemist. Gaad deem!!

Rubriigist Tuukri Filosoofia

2010-12-02T05:26:00.000-08:00

Mõnede asjadega on nii, et kui need on puudu, siis on ilge jama, aga kui on olemas, siis kunagi ei tule meelde rõõmu tunda nende olemasolust.

Näiteks püksid.

Kui sul on püksid, siis muudkui paned need hommikuti jalga ja õhtul võtad ära ja kõik on jonksus. Ja enamasti ei mõtle selle peale, et vaat kui tore, et ikka püksid olemas on. Aga kui püksid lähevad katki, siis kohe on suur probleem, et mida kuradit nüüd hommikuti jalga panna??

P.S. Kõik veel päris läbi ei ole, hetkel käin miskite villasest materjalist ülikonnapükstega, mis ma kapist leidsin. Muidu täitsa ok, ainult aeg-ajalt tuleb tagumikku kratsida. Ja noh, vooder läks kah juba katki.

Mõne teise asjaga on jälle nii, et kui ei ole, siis pole häda midagi, aga kui saab, siis on suur rõõm iga kord.

Näiteks kimura.

Või siis näiteks eile trennis sain mitu korda backi võetud ja ühe RNC kah tehtud. Tegelt see juhtus niimoodi, et trenni tuli miski uus tüüp, kes oli nõus minuga sparrima, ja noh, muudkui andis oma backi koguaeg:) Sellised on sparrimiseks väga kasulikud, muidu Priit on kõik ära koolitanud backi kaitsma ja kelle peal ma siis RNC-d harjutan?? Aga no worries, varsti tulevad viimased baaskursuslased koos meiega trenni, seal peaks päris suur valik olema, kindlasti leiab sobivaid.

Tuuker, Helin ja palju jitsi

2010-11-28T11:30:00.000-08:00

Niisiis,
käisin Eesti meistrivõistlustel lukumaadluses.

Muidugi eelmisel õhtul oli langevarjuklubis hooaja intsidentide kokkuvõte ja pärast seda läksime tiba välja ja magama sain kell kolm. Õnneks ma ei joonud neid jubedaid shotte, kuhu lisaks kohvile ja vahukoorele midagi sõnulseletamatut sisse oli pandud. Või noh, eriti ei joonud.

Hommikul krabasin siis Statoilist suure kohvi ja kabanossi ja sõitsin Tartusse võistlustele. Ma võisin kabanossi vabalt süüa, sest mul polnud mingit probleemi kaalu võtmisega - naiste kaaluklassid olid -60 ja +60kg. Ma tegelt arvan, et naistele peaks alati ka mingi superheavyweight kaaluklassi tegema (-88kg näiteks), siis oleks kõigil naistel suurim heameel olla ikka kenasti keskmises kaalus, mitte kõige suuremas.

Kohapeal selgus, et naised saavadki seekord ainult omavahel võistelda, meeste kallale meid ei lastud, vaatamata meie korduvatele üritustele kohtunike meelt muuta. Juba olin nagu pettunud, et seekord saab suht vähe matiaega. AGA - läbi miskite reeglitehniliste mahhinatsioonide (matši sai seekord võita ainult alistusega, punkte ei loetud) juhtus lõpuks nii, et mina ja Helin sattusime tegema ajalimiidita matši.

Ma juba kohe teadsin, et see asi läheb käest ära, ega ma esimest korda Heliniga ei sparri. Aga see oli muidugi understatement. Matš kestis 54 minutit, ma juba mõtlesin, et jumala päike läheb enne looja, kui see värk otsa saab. Lõpuks mul õnnestus kimura ära tõmmata, aga jah selleks ajaks me mõlemad nägime välja nagu vette kastetud ahvid ja järgneva paari minuti jooksul ma jõin ära poolteist liitrit vett. Ja ootamatul kombel oli ka silm sinine, kuigi ma polnd tähele pannud, kuidas see juhtus.

Aga see polnud veel kõik, üks ajalimiidita matš tuli veel pidada. Läksin matile selge plaaniga mitte lasta ennast mountist ja erinevatest kägistustest ahvatleda, vaid minna kohe side`i ja võtta sealt kimura ära, enne kui jõuab ära väsida. Nii tegingi. Matš kestis 4min, see tundus nagu üks silmapilk eelmise matši kõrval:)

Seega mina sain seekord kulla ja meie Heliniga saime rohkem matiaega kui misiganes teine võistleja, igatahes pole seda probleemi, et paari minuti sparri pärast Tartusse oleks sõidetud:)

Kokkuvõttes võib üritust hinnata positiivselt. Halfguard ruulis täiega ja minu suureks üllatuseks ka püstimaadluses oli tunne, et asi on kontrolli all. Äkki on maadlustrennidest kasu olnud?? Kaugeleulatuvaid järeldusi küll veel ei julge teha.

Puudu on kindlasti kõik backiga seonduv ja noh, töötavaid lõpetusi võiks kah rohkem olla. Plaan on edaspidi RNC ja giljod ette võtta, ja jätkata maadlusega muidugi.

Hõimuvägivald

2010-11-01T08:03:00.000-07:00

Eile trennis, kui ma olin parajasti kimura kätte saanud, puutusin kokku keelatud tehnikaga "knee to the head on the ground". Kimurat lahti ei lasknud, aga kohe tundus, et sellel paugul võib olla mõningasi visuaalseid tagajärgi minu väljanägemisele.

Noh, hommikul peeglisse vaadates avanes küllaltki üllatav vaatepilt:

Võib-olla oleks tiba aidanud, kui oleks trennis kohe külma peale pannud, aga ma ei viitsinud sparri ära lõpetada.

Töökaaslased on kõik suures vaimustuses. Õnneks ei ole sel nädalal miskeid audiitoreid ega komandeeringuid oodata, küll aga pean reedel minema oma keskkooliaegse klassijuhataja pidulikule juubelile.

P.S. Komandeeringud imevad sellepärast, et lennuk läheb reeglina pool 7. Kell 5 ei ole mingi väga ok kellaaeg ärkamiseks. Lennuki kohvi ei ole ka kuidagi abiks, ma ei tea millest nad seda teevad, röstitud riideharjadest äkki.

P.P.S. Gadget of the day - lapse jalutustraksid. Ma imestan, et neid nii vähe kasutatakse. Kui mul millalgi laps saab olema, siis ma küll kavatsen hakata jalutamas käima, laps rihma otsas.

Raju 6

2010-10-25T03:05:00.000-07:00

Helljee, see oli üks väärt üritus!

Awesomeness algas juba päevasel üritusel, kus peeti mitu ilusat matši, sealhulgas Eesti esimene naiste MMA matš, featuring õed Rebased:) Minu arvates Eesti naiste MMA debüüdi võib lugeda kordaläinuks ja ilmselt saab naisi ka edaspidi puuris näha. S.t. kui ikka õnnestub neile vastaseid leida - Eesti MMA-naised on nii suured ja kurjad, et sarnaseid vastaseid väga suur valik ei ole:)

Ma proovisin siis puurikohtuniku tööd seekord. Kus ma ei keeranud midagi pekki:) Arenguruumi on veel kõva hääle ja kurja näo osas, ehk siis endiselt ma ei suuda kuidagi vältida rõõmsat irvet, kui on võitlusega tegemist. Siin võib eeskujuks võtta viimaste õhtuste matšide puurikohtuniku Toomase, kelle süngest näoilmest oli võimalik selgelt välja lugeda, et sõnulseletamatult kohutavaid asju hakkab juhtuma selle võistlejaga, kes julgeb enne tema märguannet nurgast nina välja pista.

Õhtune üritus muidugi oli eriti kõva. Neli matši järjest võideti tehnilise nokaudiga (löögid maas). See näitab selgelt, et nigelate maasvõitlusoskustega ei ole hea plaan võistlema tulla - pekstakse lihtsalt vastu maad laiaks. Martin ja Jorks etendasid oma eelmise matši replayd - Martin võitis esimeses raundis TKO-ga (löögid mountist) ja Jorks kohtunike ühehäälse otsusega pärast kolme raundi domineerimist. Jorksi vastane pidi väidetavalt olema üks eriti kõva lätlane, aga Jorks kargas kohe kallale ja ei lasknud tal puuris midagi mõistlikku teha, mispeale lätlane kaotas lootuse ja Jorks võitis. Seega võib öelda, et Jorksi gameplan töötas. Ja mis oli lätlase gameplan, seda me ei saagi kunagi teada:)

Aga kõige hullem matš oli kindlasti Ott vs Suur Läti Maadleja. Sellise vastase sai Ott niimoodi, et Oti esialgne vastane loobus väga lühikese etteteatamisajaga ja Ott nõustus tema asemele võtma endast paar kaaluklassi raskema tüübi. Juba kaalumisel oli näha, et tegemist on põhimõtteliselt Taaveti ja Koljati matšiga:)

Esimene raund oli täiega kohutav. Lätlane oli suur ja tugev ja põhimõtteliselt üritas taguda Otti läbi puuri põranda keldrisse. Mis läks suht hästi korda tegelikult.

Teise raundi algus läks samas toonis kui esimene - matš läks maha ja Ott jäi alla. Aga siis keset tõsisemat rabelemist äkitselt Ott sai triangli peale. Lätlane küll slämmis täiega, aga Ott ei lasknud lahti ja lätlasel ei jäänud muud üle kui patsutada. Seega jits päästis päeva ja pealtvaatajad kargasid püsti ja hakkasid karjuma ja ma ei teagi täpselt, mis seal veel juhtus, sest ma pidin kähku punktikohtunike otsused lauda ära viima. Aga igatahes kui tavaliselt kohtunikud võistlejatele ei plaksuta, siis seekord me tegime erandi:)

Selle matši peale mul tekkis inspiratsioon, et äkki peaks kah ikka kunagi puuris ära käima. Eks vaatame, kuidas sellega läheb:)

Balti naiste rekord - 18way

2010-09-24T01:36:00.000-07:00

Vahepeal siin käisime Leedus Balti naiste rekordit tegemas. Üritust saatis edu ja rekordiks sai 18way, millest 5 olid eestlased.

Esimesel päeval jäi rekord tegemata põhjusel, et üks tütarlaps, kes lennata ei osanud, oli pandud kohale, mis nõudis lennuoskust. Selle tulemusena oli videol permanentselt näha 17 inimesest koosnev kujund, aga 18nda tegelase asukoht oli teadmata. No ausalt, see oli nii kaugel eemal, et polnud nähagi.

Teisel päeval sai siis nimetatud tegelane pandud baasi ja tegime rekordi ära. Rekordivideo minu kaamerast:
VIDEO

Mõned tähelepanekud:
* Nädalavahetuseks Leetu hüppama sõita on täitsa ok. Eriti kui keegi teine roolis istub:)

* Audioraamatud on autos kuulamiseks täiesti suurepärased. Reisist inspireerituna ostsin endale mp3 mängija. Soovitage häid audioraamatuid!

* Pocinuai DZ kohvikus töötab endiselt see tsikk, kelle näost on näha, et kliendid on tema suurimad vaenlased.

* Pocinuais osatakse spottida pilvede vahele.

* Vene keele rääkimisega saab hakkama küll, asi läheb järjest paremaks pärast iga järgmist õlut.

* DZ-s nokamütsi kanda on küll kole, aga tehtav, kui sponsor selle eest hüpped kinni maksab.
* Ööd on läinud koledasti külmaks, ehk siis mul oleks vaja sooja pesu ja soojemaid riideid.
* Naisteajakirjades kirjutatavad lood on uskumatult mõttetud. Ostsime kõik olemasolevad naisteajakirjad tee peale kaasa, ikkagi 5 naist autos. Täielik fail. Kes need inimesed on, kes üldse naisteajakirju ostavad?!?

Tuukri sügisehala - ei midagi uut ega üllatavat

2010-09-21T04:19:00.000-07:00

Sügis on käes.

Sügisel on külm ja pime, vihma sajab, puud lähevad raagu ja linnud lendavad lõunamaale (lindudel on aru peas, mitte nagu inimesed, kes passivad siin külmas ja pimedas nüüd kuni kevadeni).

Sügisel tuleb osta uusi riideid. Sest vanad on ära lagunenud. Paraku Eesti kaubandusvõrgus tundub olevat vandenõu, mille eesmärgiks on jätta mind palja persega. Kuhu on jäänud need ajad, kui poest leidis asju, mida kannatas selga panna?!? Kui nii edasi läheb, siis ma hakkan varsti kimonoga tööl käima (see on veel ühes tükis).

Sügisel on suur oht liiga palju juua. Sellepärast tasub veiniklaasi juures vältida teemasid nagu dieet, lapsed ja Ikea mööbel. Muidu võib saada alkoholimürgituse. Isegi professionaalsed joodikud ei ole selle eest kaitstud:)

Sügisel tasub käia maadlemas. Kui ikka saab tegeleda näiteks inimeste vastu seina laiaks litsumisega, siis meel on kohe rõõmsam.

Rubriigist Tehasehuumorit

2010-09-21T04:11:00.000-07:00

Tabati kaks noormeest tehase territooriumilt vanametalli varguselt. Noormeestel oli oma tegude selgituseks üht-teist öelda:)

Seletuskiri nr. 1:
Ronisime õhtul üle aia, et võtta kaks plekitükki. Tuli mees ja võttis meid kinni. Kahte plekitükki ei saanud.

Seletuskiri nr. 2:
Tahtsime võtta miskit plekki. Küsida ei julgenud, mõtlesime et parem on niisama võtta, aga ei olnud.

Huvitav tandem

2010-08-09T01:09:00.000-07:00

Sel laupäeval siis, pärast 3 aastat tandemmeistrina ja peaaegu 100 tandemhüpet, läks instruktori koolitusel õpitu lõpuks asja ette.

Üldiselt mind ikka naljalt ümber ei aja (kõhtlendaja ikkagi:), kokku vist ainult ühe korra on mul õnnestunud exitil salto teha, kui ranitsaga An-2 ukse taha kinni jäin. Etsiis tegelikult mul oligi juba mure, et pole ebastabiilset exitit pärast tandemmesu koolitust enam saanud harjutada. Kuna päris reisijaga ei ole lubatud exitit ümber ajada, siis just mõtlesin järgmisel probation hüppel kogenud reisijaga teha seda ebastabiilse exiti asja. Noh, nüüd võin selle juurde risti ära teha:)

Reisijaks oli pikka kasvu kõhn tütarlaps. Exit tundus hea ja olin just droogi viskamas, kui üllatuslikul kombel tandem läks ümber:) Nimelt reisija oli tõmmanud jalad kõhu alla ja sirutanud käed ette.

Jätsin droogi viskamata ja plaanisin ühe salto ära teha ja siis stabiilseks saada. Paraku see ei õnnestunud. Tegime veel ühe salto, ka pärast seda stabiliseerimine ei õnnestunud. Reisija lehvitas käppadega erinevates suundades:)

Edasi üritasin asja parandada sellega, et võtsin kõige rämedama painutuse, mis võimalik oli. Tagumikulihased siiamaani annavad tunda:) See aga kah ei aidanud eriti, nimelt tandem keeras külili ja hakkas keerlema. See aga on asi, mida sugugi vaja pole, sellepärast lõpetasin kohe ära ja võtsin kasutusele uue strateegia - kui miski muu enam ei aita, siis jiu-jitsu ikka:) Kukkusime selili, reisijal kõik neli käppa taeva poole. Panin kiirelt jalgadega konksud sisse, käegripid võtsin kah kinni ja tegin väikse Titanicu. See töötas suurepäraselt, sain tandemi kõhuli ja otse lendama. Vaatasin veel sekundi, kas ikka kõik on stabiilne, ja viskasin droogi välja. Ja meie mõlema elu oligi päästetud:)

Lugesin videolt kokku, 19 sek kulus exitist kuni selle hetkeni, kus droog lahti oli. Ilmselt oleks võinud kohe jitsi peale panustada, oleks kiiremini läinud.

Kaameramees Anton hoidis ettenägelikult eemale, kui trall lahti läks (õige tegu). Midagi siiski video peale jäi.

Bigway rekordiüritus e. What Could Possibly Go Wrong?

2010-07-31T12:59:00.000-07:00

Üritasime siis esimesel Parasummeri nädalavahetusel Pärnus teha uut Eesti rekordit.
Plaan oli teha 23-way, millest 15 + cam pidi tulema Letist ja 8 Britast.

Treeninghüpetel oli tiba probleeme baasiga. Nimelt baasi oli maa peal instrueeritud suurt kiirust arendama ja nad võtsid asja nii tõsiselt, et esimesel hüppel keegi baasi kätte ei saanudki:) Aga teisel hüppel läks asi juba paremaks ja otsustasime suure bigwayga üles minna.

Brita startis enne Letti ja jumpruni alguses said kaks lennukit kokku. Formatsiooni lendamine töötas üle ootuste hästi, mõlemad lennukid olid oma koha peal ja lendasid nagu kell. Mõnes kaameras on kindlasti Leti aknast filmitud Brita näha, see oli tõesti päris vägev vaatepilt.

Kahjuks aga Leti piloot, kes küll oskas päris hästi lennata, ei osanud sama hästi seda va rahvusvahelise suhtlemise kunsti. Maa peal oli kokku lepitud, et Leti piloot annab GPS-i järgi kolm signaali - 2 minutit, 1 minut (ukse avamine) ja exit (välja ronimine). Tulid kaks esimest signaali, aga mitte kolmandat.

Brita hüppajad ootasid exiti signaali, kuni spott juba kaugele mööda oli läinud, siis panid ukse kinni ja ütlesid möhh???

Leti floaterid ronisid ilma signaali nägemata ukse taha, aga kuna Britast kedagi välja ei hüpanud, siis floaterid ronisid tagasi lennukisse, vaatasid üksteisele otsa ja ütlesid möhh???

Mõne aja pärast tekkis järgmine õigustatud küsimus - kuhu jäi kaameramees Parasiil? Ekstremist pistis pea uksest välja ja confirmis, et ukse taga ei ripu mingit Parasiili, seega suure tõenäosusega ta on alla kukkunud. Otsustati, et hüpe tehakse ikkagi ära ka ilma kaamerameheta.

Niisiis lennukid keerasid järgmisele jumprunile, aga seekord ei tulnud üldse mitte ühtegi signaali. Lennuväli tuli ja läks, ei mingit signaali. Kõik ütlesid möhh??? ja kiirelt sai otsustatud lennukitega alla tulla, kuna hüpoksia oht oli juba liiga suur ja lennukis polnud ka võimalik kõrvaklappe kandva piloodiga mõistlikku konversatsiooni arendada.

Maa pealt vaatasid inimesed samal ajal formatsioonis lendavaid lennukeid ja imestasid, miks sealt keegi välja ei tule. Niisiis kõik vahtisid parajasti üles, kui ootamatult maandus üksik langevarjur - Parasiil. Kõik vahtisid suu ammuli Parasiili ja ütlesid möhh???

Kokkuvõtteks - lennukid maandusid koos hüppajatega, sita ilma tõttu ei saanudki rohkem rekordihüppeid teha ja Parasiil sai oma ootamatu maandumise eest Parasummeri lõpus Suurima Üllataja auhinna. Lisaks võiks Parasiilile anda Very Lucky Cameraman vms auhinna, kuna tema kaamera kassett sai otsa lennuki taga rippudes ja rekordihüppest ei oleks sinna midagi peale jäänud. Kuna aga hüpet ei toimunudki, siis no harm done:)

Küll aga tegime Parasummeril ära uue Eesti naiste rekordi, video SIIN.

AFF-ist veel

2010-06-08T01:52:00.000-07:00

Niisiis,
laupäeval sai jälle tehtud hulk AFF hüppeid (7 siis seekord).
Peab ütlema, et AFF koolitus on väga hästi käima läinud. Lausa nii hästi, et instruktorite töökoormus läheneb maksimumile. Siit ka see 7 AFF hüpet päevas:)

Laupäeval tehti ka ajalugu - Elaki esimene AFF täiskursuse lõpetaja Martin tegi 7-tasemelise kursuse ära täpselt 7 hüppega ning tal on nüüd iseseisva hüppamise õigus. Teise lõpetaja kohale käib tihe rebimine.

Ja tuleb välja, et AFF on vägivaldne spordiala. Siiamaani on mul õnnestunud käia exitil kolaki vastu ust, saada avamisel õpilaselt jalaga molli (fullface ruulib, visiir oli kummi jälgi täis:) ja last but not least, maapealsete harjutuste käigus õpilased vehivad kätega nii hoogsalt, et parem hoia piip ja prillid.

Üldiselt on õpilased tublid, aga vahel saab ka nalja. Vabalangemine võib alguses mõtlemise täiega ära katkestada, vahel hakkab asi mõne aja pärast uuesti tööle ja vahel mitte:) Üks õpilane otsustas oma esimesel hüppel ootamatult 2,5 km kõrgusel varju lahti visata. Ma olin meduusi pool ja juba nägin, et siit lendab, aga teise instruktori nägu oli ikka täitsa priceless:)

Ja AFF on veel sellepärast lahe, et kui õpilasel hästi läheb, siis õpilane on õnnelik ja instruktorid samamoodi:) Siis kõik naeravad ja rõõmustavad ja üleüldse on suurepärane atmosfäär.
Jah, mulle AFF meeldib.

Basic Camp 2010

2010-06-07T03:54:00.000-07:00

Sai siis käidud Rootsis Basicus 4wayd lendamas.

Ega ma ei lootnud, et Basicus on miskeid Whadeveri tasemel inimesi. Põhimõtteliselt plaan oli selline, et nädal aega tööd ei tee, õhtul joon sõpradega õlut ja suitsetan rootslasi saunast välja ja päeval hüppan sitta 4wayd.

Etsiis mõeldud, tehtud. Ainuke probleem asja juures oli see, et ma olin lootnud, et äkki sitt 4way on ikkagi fun. Aga noh, ei olnud. Eluigav oli.

Positiivse poole pealt - nüüd siis on vähemalt teada, et ma sitta 4wayd hüpata ei viitsi. Kuna head 4wayd kuskilt ei paista, siis ilmselt tuleb minu 4way hüppamisse paus until further notice.

Ainuke tõsiselt lahe hüpe oli laagri viimasel päeval läbi paksu pilve, kus kaks eestlast ja kaks coachi keerasid randomeid. Pilv oli nii paks, et mingit videot hüppest ei ole. Lisaks oli külm ja märg. Aga fun oli olemas:)

Teine mitteigav hüpe oli laagri väikseima kogemusega hüppajate osalusel tehtud bigway. Igavuse puudumise eest hoolitses itaalia coach Marco, kes lennukis (lennukis!!) mõtles välja sellise plaani, et välimine ring avab 1200m ja sisemine ring 1000m. Ma küll üritasin talle selgitada, et ikka vastupidi peaks see asi olema, aga ei miskit. Kuna ma olin baasis, siis tõesti mul selle peale tekkis mõte, et oh f**k, we`re all gonna die. Mõte süvenes pärast seda, kui Kertul õnnestus selga kukkuda kujundi kõige väiksema kogemusega hüppajale, mispeale kogu baas kukkus hunnikusse ja mina tõmbasin kiiresti eemale, sest seda külakuhja oli ikka kõrvalt palju toredam vaadata kui ise seal sees olla. Aga lõppude lõpuks jäid siiski kõik ellu. Great success.

Laagri lõpupeol siis juhtus niimoodi, et ma jõin nagu hobune, sain auhinna "great attitude" eest (täiesti teenimatult kusjuures), rääkisin kõigile lugu, kuidas me Tumbleweedsiga enne meie esimest Basic Campi tegime 50 treeninghüpet, kusjuures MITTE ÜKSKI exit ei lennanud:) ja ajasin üldse ilmselt täiesti mõttetut juttu suust välja, sest meelde pole sellest jäänud mitte halligi.

Peo edenedes hakkas punt rootslasi põrandal maadlema. Vaatasin, et ikka miskid käelukud ja värgid käivad. Mina teatavasti olen lubanud purjus peaga mitte maadelda, et vältida kogemata kombel inimeste peade otsast ära kiskumist jms. Aga nojah. Igatahes ma siis hiilisin vaikselt lähemale asja uurima. Tüübid ikka muudkui maadlesid ja ma siis istusin sinna kõrvale vaatama ja naeratasin kenasti. Noh, ei läinudki kaua aega mööda, kui üks tüüp kutsus, et äkki teeme väikse rulli. Nii, kui ta mind ise kutsus endale kallale, siis ta ju on ise süüdi?? Onju.

Igatahes ma siis täiesti viisakalt läksin talle mounti (ei teind crossface`i ega midagi ja lisaks naeratasin kenasti), mispeale ta keeras mulle selja ja mina tegin RNC. Ma arvasin, et äkki ta lasi teha, aga teised kinnitasid, et ei olnud tal mingit soovi patsutada ja hakkas juba näost siniseks minema:)

Pärast seda siis kõik vahtisid suu lahti ja siis järgmine tüüp tahtis kah proovida. Mul polnd midagi selle vastu ja tegin talle side choke. Aga tahtis veel ja siis tegin RNC kah. Ja siis järgmisele tegin triangli, mille peale see tegi kääks ja ma lasin kiirelt triangli lahti. Oli elus küll, aint nats ehmunud:)

Pidu lõppes siis kella 5 paiku, mis ajaks mul oli õnnestunud oma püksid lõhki tõmmata, tekitada juustesse elupusa ja Antonil oli jalas auk sees (disclaimer - tema püksid olid juba enne katki).

Eesti esimesed AFF hüpped!

2010-05-16T08:00:00.000-07:00

Õu jesh.
Sel nädalavahetusel sai hüpatud Eesti esimesed AFF hüpped.
Pilt on kõige esimeselt hüppelt, kus oli põhimõtteliselt kõik OK, välja arvatud see, et õpilane unustas varju avamise ära:) Aga instruktorite tungival nõudmisel (mis väljendus nina ees avamismärgi näitamises) ta siiski lõpuks otsustas varju avada.

Üldiselt tuleb tunnistada, et kõik õpilased olid väga tublid ja said ka nv jooksul oma esimese hüppe tehtud, mille saavutamiseks küll instruktorid hüppasid kogu aja nagu elektrijänesed:)

Lisaks tegin ära ka oma tandemi probation hüppe Pandaga, kellel oli elu hirm ja kes esitas mulle enne hüpet mitu korda siira palve, et ma teda ära ei tapaks:) Ajaloo huvides peab märkima, et Panda jäi ellu. Great success.

Koristage siit see kohutav ilm!!

2010-05-04T06:16:00.000-07:00

Laupäeval olid siis Rapla lennuväljal talgud. Koristasime ja lõhkusime ja ehitasime ja mida kõike veel. Ilm oli koledasti külm, aga lõkke kõrval kannatas ära.

Pühapäeval käisime langevarjuritega Lauluväljakul ekstreemspordi laadal. Ilm oli koledasti külm, aga tõmbasin kogu hüppevarustuse selga ja õnnestus ellu jääda (koos kiivriga muidugi, muidu oleks kõrvad ära külmand).

Täna hommikul käisin motikaga sõitmas. Väljas oli 0 kraadi, tuul puhus ja lörtsi sadas.

Pärast siis autos tööle sõites siis hakkasin meenutama, mida autokooli esmaabi koolitaja soovitas teha külmunud inimestega. Tuli meelde, et alkohol ja saun ei ole hea (ma küll oleks võimalusel mõlemat suurima heameelega tarbinud), aga märjad riided tuleks seljast ära võtta. Õnneks jah autos püksid jms ei ole just tingimata vajalikud, tööle jõudes panin uued riided selga.

Igatahes mu kannatus selle jubeda ilma osas on katkemas. See n*** peab lõppema!!!

Kuri saatus jälle tegutseb

2010-04-20T10:27:00.000-07:00

Jah, lõpuks ometi on ilmad soojemaks läinud ja lumi õppesõidu platsi pealt ära sulanud - niisiis mootorratta lubade tegemine võiks hooga edeneda, või mis?

Eile õhtul pidi siis olema viimane teoorialoeng ja täna hommikul esimene sõidutund.

Eile õhtul juhtus aga nii, et suure Euroopa autotootja *** esindajad soovisid pidada poole ööni konverentsikõnet, mistõttu mul jäi autokooli minemata. Nüüd jääb teooria lõpetamine mai algusesse.

Ja täna hommikul läksin siis õppesõidu platsile lootusega saada mootorratta selga. Edasi läks asi siis järgmiselt:
Kõigepealt käisime tükk aega ümber mootorratta ringi ja vahtisime iga nurga pealt.
Siis ma sain lõpuks masina selga istuda.
Siis ma sõitsin 5 meetrit.
Siis läks esimene kumm tühjaks.
Nii see minu esimene tund siis lõppes. Põhimõtteliselt minu sõidubilanss on praegu 5 meetrit:)

Positiivse poole pealt ehk seda, et motikat jaksab püsti hoida ilma probleemideta. Koolitaja küll hoiatas kümme korda järjest ja ei tahtnud kuidagi motikal sabast lahti lasta, aga eks ilmselt tal on palju halbu kogemusi naistega, kes kardavad ratast ja lasevad külili kukkuda:)
Tuukritel õnneks selliseid probleeme ei ole.

Võitudest ja kaotustest

2010-04-18T23:16:00.000-07:00

Kuigi ma viimasel ajal väga tihedalt trenni pole jõudnud (või just selle pärast) ma ei suutnud jätta minemata Brasiilia jiu-jitsu Eesti Meistrivõistlustele ja SGL liiga lukumaadluse võistlustele, kuigi oleks pidanud nv-l hoopis muude asjadega tegelema.

Anyway, käisin siis võistlemas.
Kui tavaliselt võistluste puhul on tavaline, et asjad ei lähe sugugi nii nagu plaanitud, siis seekordne BJJ EMV oli erand. Matile minnes mul oli kindel plaan teha üks judo heide ja siis kimura, ja nii ka läks. Teises matšis tahtsin vahelduse mõttes teha mountist gi-kägistuse, aga kui ma parajasti hakkasin mounti minema, siis järsku tekkis minu nina ette nii ilus kimura, et patt oleks olnud jätta see võtmata. Selle kahe kimuraga saigi naiste kategooria läbi.

Edasi osalesin meeste absoluutkaalus, kus kaotasin punktidega Danielile. Selle matši kohta võib samuti öelda, et kogemata planeerisin selle niimoodi, et subi ei saa, aga punktidega võit läheb Danielile. Asi läkski plaanipäraselt, aga miks ma selle plaani sellise tegin, seda ei teagi täpselt öelda:)

Pühapäeval oli siis SGL lukumaadluse liiga. Seal oli see paha lugu, et peale minu ühtki naist võistlemas ei olnud. Aga muidugi ma läksin ja nõudsin ikkagi võimalust võistelda, ähvardades muidu kaevata võrdõiguslikkuse volinikule:)

Meeste arvestuses aga ma sattusin kaaluklassi 66 - 77 kg, kus siis põhimõtteliselt olid need mehed, kes miski 80kg pealt võistluste jaoks olid alla võtnud. Seega jõudude vahekord eriti minu kasuks just ei olnud.

Lõpptulemuseks sain 3 kaotust ja 2 viiki. Kaotustest kaks oli suht force majeure (Ron ja Ott on jubedad elukad, kelle vastu saab ainult tulirelvaga) ja kolmandal juhul oli kah hea vastane, aga ma aitasin oma lollustega kah natuke kaasa. Viigimatšides oleks võinud rohkem rünnata - tulemust see tõenäoliselt ei oleks muutnud, a oleks olnd ilusam vaadata.

Neil 77kg meestel ikka seda jõudu on, järgmine kord ehk üritan 66 kg kaalu saada.

Tuuker vs IT

2010-04-15T00:58:00.000-07:00

tkr: kle kui ma tahan, et mul kodus püsiühendusest saaks wifi, siis kuidas see käib?
aatomik: pead ühe karbi ostma
tkr: nii? selle karbi panen püsiühenduse otsa ja ongi wifi?
aatomik: mhmh

Ostsin karbi.
Nüüd on punkris wifi:)

NV

2010-04-13T03:00:00.000-07:00

Sai tutvustatud inimestele lendamise kontseptsiooni:

Madame Tussaud`s:

Mini Cooper 1 000 000 Swarovski kristalliga (Ripley`s museum):

Laenutusest saadud tibukollane Peugeot, millega meil õnnestus vältida punaste kahekordsete busside poolt laiaks sõidetud saamist, aga ei õnnestunud vältida parkimistrahvi. Jälle. See on vist mingi Inglismaa needus mul.

Lisaks sai käidud doubledeckeriga sõitmas, Sea Life akvaariumis ja Her Majesty`s Theatre-s Ooperifantoomi vaatamas.

Fantoom oli ikka eriti vägev. Ma sellise lauluhäälega meest pole enne näinud, täitsa uskumatu. Otsisin isegi nime internetist üles - David Shannon. Soovitan kuulata.

Inglased on muidugi jätkuvalt süüdimatud. Panin auto tasulisse parklasse ja läksin sellele õhtul järele. Kohapeal selgus, et kaardiautomaat ei tööta kell 11-12. No palju õnne. Oleme ikka tsiviliseeritud riigis võimis? Parkavalvur leidis, et on tarvis mulle asja pikalt ja põhjalikult seletada, ilmselt enda õigustamiseks, sest ma ei olnud just eriti mõistev muidugi. Selle peale õnneks saigi kell juba 12.

200-kilone gorilla magab SIIN

2010-04-05T13:34:00.000-07:00

Aprillinali

2010-04-01T06:00:00.000-07:00

Meil tööjuures oli hommikul ülemise korruse kohvimasina peal silt:
EI TÖÖTA! KASUTAGE ALUMISE KORRUSE KOHVIMASINAT!

Ja siis muidugi alumise korruse kohvimasina peal oli silt:
EI TÖÖTA! KASUTAGE ÜLEMISE KORRUSE KOHVIMASINAT!

Motivatsioon FTW!

2010-04-01T00:37:00.000-07:00

Seal spordihoones, kus ma käin jitsi tegemas, on ka bassein.
Basseini ja õue vaheline sein on klaasist, niiet alati trenni minnes saab jälgida, mis seal basseinis toimub. Tavaliselt toimub see, et miskit töllid ujuvad ringi.

Aga paar korda nädalas on basseinis hüplevad tädid. See käib niimoodi, et tädid passivad basseinis kolmes reas, üks tšikk basseini serva peal näitab harjutusi ette ja siis tädid basseinis hüplevad. Tavaliselt toimub asi sellises sujuva liikumise vormis, tädid sulistavad vees sellise näoga, nagu parajasti mediteeriks kuskil teadvuse kõrgemal tasemel.

Aga eile trenni minnes vaatasin, et krt midagi on muutunud. Tädid hüppasid üles-alla nagu elektrijänesed, selliste nägudega, nagu tõesti oleks hingega asja juures.

Kümme tugrikut, kes arvab ära, mis oli muutunud:)

Motika projektist

2010-03-30T13:57:00.000-07:00

Jah, näe, ostsin kõigepealt kindad ja saapad. Suured tänud ekstrekale ja veelale näpunäidete eest, kus on linna parimad allahindlused:)

Saapad on Gore-Tex, pidid olema täitsa veekindlad ja puha. Aga sain hea hinnaga, kuna tegemist oli viimase paariga (obviously nii väikese jalanumbriga mootorrattureid just ülearu palju ei ole).

Kiivritega on üldiselt asi nii, et mida kirjut!! No ausalt, tundub et kõik inimesed tahavad endale pähe miskeid leeke või lillekesi või lihtsalt värvilist soga. Lähen järgmine nädal tagasi, kui üks ports musti kiivreid kohale jõuab.

Igatahes on mul nüüd põhiline stuff olemas, kui äkki järgmiseks nädalaks jää õppesõidu platsi pealt ära sulab ja saan sõitmisega algust teha. Äkki ma olen tegelikult suurepärane mootorrattajuht, aga see pole laiemale üldsusele teada, sest ma lihtsalt ei ole kunagi proovinud?

Puudu on veel sõiduriided. Enne poodi minekut ma olin täitsa kindel, et tekstiil on parem kui nahk. No kesse ikka nahast riideid kannab tänapäeval, onju?
Nüüd ma enam üldse nii kindel ei ole. No istuvad nahkjakid paremini seljas.

Muidugi ma tahaks puha musta värvi riideid. Aga teiselt poolt jällegi nii on suurem tõenäosus, et mõni pime autojuht äkki rammima tükib. Vaatasin ka üht oranžide käistega jakki. See oli jälle nahast muidugi.

Mootorratast ennast veel pole. Üritan kõigepealt load kätte saada ja siis tahaks paar proovisõitu teha erinevate ratastega. Mulle jätkuvalt meeldivad suured cruiserid, aga eks näis. Kui keegi soovib oma ratast mulle maha müüa, võetagu ühendust:)

Ood Juustule

2010-03-29T12:50:00.001-07:00

Jah, see siin ongi kõige parem juust, mis on maailmas olemas.
Kohutavalt hea juust.
Hollandi kitsejuust india pähklitega.

See juust jõudis minu toidulauale läbi hulga keerukate mahhinatsionide.

Kogu asi algas sellest, et mõni aeg tagasi Mati ja Pirts kolisid Hollandisse.
Hollandis oli kohe näha, et kohalik juustuvalik on midagi hoopis muud kui Eestis. Muidugi aga tahtsid ka eestlased sellest suurepärasest kraamist osa saada, ja nii startis Mati eile Hollandist autotäie juustuga.

Eestlased siis Facebookist muudkui jälgisid, kuidas juustukoorem läheneb. Ma istusin täna õhtul parajasti autokooli loengus, kui hakkas tunduma, et juust on vist varsti kohal! Nimelt järsku tuli kohutav juustu isu.

Ega muud kui hüppasin autosse ja kimasin juustu ära tooma.
Ja voila! siin ongi juust!:)

Ma vist sõin seda nüüd liiga palju, aga hei, elu ongi selline - vahel sul on juustu ja vahel ei ole!;)

Update

2010-03-16T04:10:00.000-07:00

Jah, vahepeal on siin ikka asju juhtunud, aga näe pole blogi kirjutanud. Vat pole olnd aega. Ja isegi kui on olnd natuke aega, siis see aeg on kohe sihipäraselt ära kasutatud ja blogi ikka pole kirjutanud.

Niisiis, vahepeal on ikka saanud kõvasti tööd teha. See töö asi siin jätkuvalt ründab. Kõtt, maütlen!

Vahepeal käisin Iirimaal iirlasi peksmas, Guinessi joomas ja rugby´t vaatamas. Need kolm asja kindlalt kuuluvad minu lemmiktegevuste nimekirja. Lisaks üritasime Helinit vanduma õpetada, ilma erilise eduta siiski. Selle asemel õnnestus Johnil miski Helini ribi või kõõlus pooleks tõmmata. Aga Helin oli ka pärast seda ikka sõbralik:)

Vahepeal käisin Hispaanias AFF instruktorite kursustel. Kohtasin Übermenschi ja Suslikut. AFF instruktori paberid sain kätte, great success. Lisaks jõime kohutavates kogustes Hispaania veini ja tegime hommikust õhtuni muudkui lolli nalja, mistõttu me sakslasest koolitajale nii meeldima hakkasime, et ta tuleb nüüd suvel Eestisse.

Ja olen hävitanud järjekordsed püksid. Veel pole poodi jõudnud uusi ostma. See on suur jama igatahes, ma nüüd kannan jälle neid vanu pükse, millele väiketuuker veto peale pani. Tuleb kiirelt hankida uued püksid, enne kui need viimasedki päris ära lagunevad või väiketuuker mulle kallale jõuab (õnneks ta läks nüüd kaheks nädalaks ära merele).

MMA Raju 4

2010-02-14T23:33:00.000-08:00

Wow.
Ma pole jõudnud veel Rajust kirjutada, sest mul oli siin kõvasti tegemist lammasaudiitoritega, aga ikka väga kõva üritus oli.
Matšide tulemused ja pildid Eesti MMA lehel.

Fighterite tase oli hea. Uskumatult hea tegelikult. Ma kohe ei saa jätta veekord rõhutamata, kui hea sportliku tasemega üritus ikka Raju on. Fighterid olid kohati paremad kui näiteks Cage Rage või isegi mõne Strikeforce ürituse tüübid (see ei käi paari leeduka ja lätlase kohta, aga need said puuris ka kiirelt paika pandud).

Raju 4 toimus siis esmakordselt puuris. Puur on MMA jaoks palju parem kui ring, sest sealt ei ole võimalik välja kukkuda ja kohtunik ei pea kunagi jändama võistlejate kuskilt nööride vahelt ringi keskele tagasi tõstmisega.

Mul oli üks parimatest istekohtadest kogu majas, nimelt kohtunike lauad on otse puuri ääres. Fighterid küll enamasti hoolitsesid selle eest, et kohtunike abi vaja ei läinud, vaid võitja sai selgitatud kohapeal kas KO või subiga. Aga mõnel juhul siiski oli vaja ka kohtunike hinnanguid, ja ma võib vabalt öelda, et me olime ikka täiega suurepärased kohtunikud:) Iga kell paremad kui UFC kohtunikud igatahes.

Kõige lühem matš kestis 7 sekundit, sest Dima lihtsalt lõi selle leeduka esimese pauguga nokki. Põhimõtteliselt ma magasin selle matši maha, sest see krdi leedukatest nurgameeskond rippus seal puuri küljes (mis on keelatud) ja ma siis karjusin neile, et kle hei, laske puurist lahti! ... ähh nevermind, matš on läbi:)

Ja Martini matš kestis poolteist minutit, aga let`s face it, tegelikult oli see läbi sel hetkel, kui Martin tegi takedowni:) Kui ma eile skydiveritele suure vaimustusega sellest matšist rääkisin, siis nad vahtisid mulle sellise õudust väljendava ilmega otsa, et ma juba hakkasin isegi kahtlema, kas selline asi, kus üks mees kargab teisele mounti ja peksab rusikaga näkku, on ikka päris tsiviliseeritud tegevus:)

Igatahes jah fighteri elukutse ei ole lihtne asi. Põhimõtteliselt sa muudkui teed trenni koguaeg ja võtad kaalu ja tuled kaugelt maalt võistlustele kohale... ja siis tuleb Dima, kes lööb sind nokki 7 sekundiga. Või Martin, kes kargab sulle otsa ja taob su vastu matti laiaks. Või Alik, kes heidab sind neli korda järjest üle rinna ja siis keerab kaela kahekorra.

Lätlased kaalumisel:
- Kas te olete B- või C-klassist?
- Ei, me oleme Lätist!

Update

2010-02-09T03:30:00.000-08:00

Trennis siis viimasel ajal teemaks mounti põgenemised.
Igatahes tundub, et asjad edenevad. Mountist põgenemine (eriti just see shrimpi osa) on tüki maad paremaks läinud. Võib-olla on asi ka selles, et mul see varem oli piisavalt sitt lihtsalt:)

Lisaks sai nv-l käidud Priidu halfguardi seminaril. Oli väga lahe.
Tavaliselt mulle ikka meeldib seminaridel Heliniga asju teha, aga crossface harjutamiseks on mõttekas võtta keegi, kellest väga kahju ei ole. Muidu tuleb sitt crossface:))

Kuna Roni polnud parajasti pakkuda, siis valisin selle 90-kilose tüübi, kes armastab trennis käia roosa pluusiga. Crossface töötas nagu kell:)

Ma ei tea, kas see on nüüd kuidagi selle pika talvega seotud võimis, aga viimasel ajal on tekkinud jube magusaisu. Laupäeval tegime Helini ja Marellaga Strikeforce kõrvale tohutu head porgandikooki. Pistsime kõik kinni. Nämm! Lisaks olen viimasel ajal teinud vastlakukleid vahukoorega. Ja eilseks õhtusöögiks sõin pärmitainast. Votnii. Kevadel tuleb vähemalt 5 kilo maha võtta.

Ehitus edeneb

2010-02-02T23:48:00.000-08:00

Etsiis nagu siin ennemalt mainitud, minu üritused Bauhofist ostetud elektridrelliga raudbetoonseina kallal ei kandnud erilist vilja.

Õnneks mul on tõsiseid tööriistu ja vastavaid oskusi omavaid sõpru:) Tänud Liisule ja Silverile!

Lõuatõmbamise hetke tulemus on 2tk:)
Läbi aegade parim tulemus on 5tk
Eesmärk on 20tk
Etsiis kui ma peaksin kunagi selle eesmärgi saavutama, siis ma olen 10 korda tugevam kui praegu. Jah.

Peale lõuatõmbamise puu on mul hetkel olemas üks 24-kilone sangpomm, mida mul oli plaanis 16-kilose vastu välja vahetada. Muidugi nüüd mulle on hakanud tunduma, et mul on seda 24-kilost kah ikka hädasti vaja:) Äkki jätan selle kah endale ja lähen ostan ühe 16-kilose veel juurde.

Ehitus ei edene

2010-01-31T13:05:00.000-08:00

Minu koduse jõusaali ehituse plaane on tabanud ootamatud tagasilöögid.

Jõusaal siis peaks koosnema: a) lõuatõmbamise puust ja b) sangpommist.

Nagu juba mainitud, esiteks ma pole saanud seina auke sisse lõuatõmbamise puu ülesriputamiseks.

Nüüd siis läksin Ervin Sporti sangpommi tooma. Seal on need head suure sangaga pommid, mis kätt kahekorra ei keera. Saingi väikse vaevaga ühe 16-kilose sangpommi ostetud. Pomm oli kenasti karbi sisse pakitud.

Müüja muretses, et kas ma ikka jaksan selle autosse tassida ja äkki peaks appi tulema. Mõtlesin juba küsida, et kas ta äkki tahab ka mulle appi tulla seda tõstma võimis:) Aga pomm tundus tegelt kah päris raske ja mõtlesin, et krt peab ikka rohkem trenni tegema, viimati 16-kilone pomm nagu nii raske ei olnud.

Kodus aga selgus tõsiasi, et tegemist on hoopis 24-kilose pommiga.
Nüüd pean minema poodi sangpommi ümber vahetama:)

Auku pole!

2010-01-29T06:35:00.000-08:00

Nii, üritan nüüd seda lõuatõmbamise puud seina peale kinni saada. Noh et jõuaks lõpuks 20 lõuga tõmmata, nagu minu suur eeskuju Ron:)

Aga jama on selles, et mul on lihtsalt nii kõva sein, et sinna ei saagi auku sisse! Punkri lagi oli kah päris kõva, aga sinna suure puurimise peale ikkagi sai augud sisse Bauhofist ostetud elektridrelliga.

Aga vaat sein on veel kõvem.
On kellegi korralikku löökdrelli laenata?

Kes näppas minu viina?

2010-01-25T22:48:00.000-08:00

Jah, viimasel ajal räägitakse tihti eestlaste suurtest joomaprobleemidest. Käisin ka mina siis alkoinfo.ee-s uurimas, et kuidas minu joomisega lood on.

Selgus üllatav tõsiasi - mina polegi joodik! Vahi kuradit!
Alkokalkulaator ütles hoopis nii: On vähetõenäoline, et Sinu praegused joomisharjumused Sulle märkmisväärset kahju võiksid teha.

Tulemuse rikkus ühelt poolt ära see, et igapäevast joomist ma eriti ei harrasta (pole aega, ja pärast trenni alko eriti ei kutsu ka), ja teiselt poolt see, et alkohol ei mõju minu peale eriti drastiliselt -ei mingeid mäluauke, isiksuse muutumist ega muud huvitavat.

Eestlane tarbib 11,9 L puhast alkoholi aastas, ehk siis:
30L viina,
520 pudelit õlut
või 133 pudelit veini.

Arvuta kuidas arvutad, sellist kogust alkoholi minu kõrist alla läinud ei ole.
Niisiis - kes näppas minu viina???

Update

2010-01-21T23:45:00.000-08:00

Etsiis ma ei ole surnd, vaid on palju tööd. Järgmine nädal veel, siis ehk läheb tiba lahedamaks ajutiselt.

Kõige suurem jama on see, et krt ei jõua enam õhtuti trenni. See asi mulle üldse ei meeldi. Trennis on just hulk tegelasi, keda on hädasti vaja peksta. Paar tükki on eriti mulle silma jäänud, kelle näost on näha, et nad arvavad, et saavad minust jagu.

Lisaks kiiretel aegadel on see probleem, et igasugune junk food kipub leidma tee minu toidulauale. Kui ikka päev otsa pole olnd aega süüa, siis igasugused laual vedelevad küpsised hakkavad tunduma täitsa legitiimse toiduna.

Igatahes jah tuleb leida võimalus rohkem trenni jõuda, see on küll ainuke asi, mis mind veel päästab.
Õnneks on nv-l Martini guardipassimise seminar. Kuna see on gi-seminar ja Ron rebis minu gi-püksid puruks, siis tellisime Heliniga Inglismaalt uued püksid. Tundub, et inglased on erakordselt paksu persega, igatahes minu pükstesse mahuks lahedasti kaks tagumikku ära. Loodetavasti nad tõmbavad pesus kokku.

Päeva nali

2010-01-14T23:03:00.000-08:00

Paranoidi foorumist:
Anonüümne harrastaja otsib trenni, kus treenitakse 100% reegliteta võitlust - midagi MMA taolist, aga julmemat, koos luude murdmisega. Lisaks võitlus relvadega, nagu nui, nuga... tool, pastakas.

Vallo vastus:
Kindlasti ei tasuks unustada vastase ema pantvangi võtmist treenida. Ilma selleta jääb baas pasaks.
:)))

Hakkan kaameranaiseks

2010-01-12T02:06:00.000-08:00

Jah, on tekkinud plaan hankida endale tulevaks hüppehooajaks kaamera. Eesmärgiks siis eelkõige õpilaste filmimine, aga muidugi oleks huvitav vahel ka kujundeid seespoolt filmida.

Parasemud andsid kaameravalikute osas hääd nõu, mingid asjad hakkavad juba ka mulle kui täielikule kaameravõhikule selgeks saama:)

Esialgu on õnnestunud välja valida kaamerakiiver - SkySystems NVertigo-V. Spetsiaalse kiivri ostan selle mõttega, et mul on non-fullface kiivrit nagunii vaja tandemite hüppamiseks ja ka AFF-i on sellega ilmselt mugavam teha.

Kaamerakinnitusi tahaks selliseid, mida saaks vajadusel kiivri küljest eemaldada.

Kaamera osas pole veel suutnud välja mõelda, kas Sony HDR CX105 või mõni väike GoPro kaamera. GoPro kasuks räägivad kaamera väiksemad mõõtmed, lisaks saaks seda vajadusel kinnitada ka fullface külge ja võib-olla isegi käe külge. Sony kasuks räägib see, et debriefi saab lasta otse telekasse, pole vaja arvutit nagu GoPro puhul. Njaa...

Kes veel leiab, et tal on kasulikku infot selle teema kohta - andke tuld!:)

MMA kohtunike koolitus

2010-01-11T00:00:00.000-08:00

Laupäeval oli siis jälle MMA kohtunike koolitus.

Koolitusest ja järgmisest Eesti MMA üritusest MMA Raju 4 (13. veebr.) rääkis ka Kanal2 Reporter - vaata SIIT.

Peab mainima, et ülanimetatud üritus on esimene MMA üritus Eestis, mis toimub puuris (suurepärane uus puur on seal Kanal2 videos ka näha). Puur on poksiringist parem sellepärast, et sealt ei saa keegi välja lennata, seega puudub vajadus võistlejaid pidevalt ringi keskele tagasi tõsta.

Võib öelda, et kohtunikutöö osas mul arenemisruumi veel on:) Aga mumeelest ei midagi sellist, mida ei saaks parandada.

Kohtunike koolitamiseks tehtud näidismatšide puhul on see probleem, et kõik toksud ja näitlemised tuleb arvestada tõsisteks löökideks. See ajab vahel tiba segadusse. Korra sain alles tüki aja pärast aru, et ilmselt see tõmblemine peab tähendama, et üks lööb teisele maas põlvega pähe:)

Üllatavalt keeruline on ka aru saada, kas nüüd löök tabas kubemesse või mitte. Peakohtunik Vallo arvas selle peale, et ma alahindan meeste munade suurust... imselt selles asi ongi:) Päris fighti puhul vast see konkreetne hindamine ei ole nii keeruline, sest pihta saanu kukub käpuli ja hakkab ägisema. Siis ma saan kohe aru, et pihta läks:)

Mõned fighterid on muidugi paremad näitlejad kui teised, paar knockouti nägid ikka täiesti reaalsed välja:)

Oluline punkt harjutamiseks on ka see, et kohtunik peab pidevalt passima fighterite lähedal, et näha keelatud võtteid ja vajadusel kiirelt matš peatada, aga mitte nii lähedal, et ise fighterite käest molli saada. Samas ilmselt ei ole päris aus fighterite poolt kohtunikku mööda puuri taga ajada, kohtunikule takedowni tegemisest parem ei räägigi:)

Ja veel paar kildu koolituselt:

Üks võistleja sooritab reeglitega keelatud löögi kubemesse.
Puurikohtunik: Hoiatus! Munadesse ei löö!

Võistlejad rüselevad maas, üks hoiab teisel peast kinni. Järsku lõpetavad.
Puurikohtunik: Mida? Mis juhtus??? Patsutasid vä?
Võistlejad: Jajah!
Puurikohtunik (kuulutab võitjat välja): Võitis Dima, kaelapigistusega!

Puurikohtunik märkab äkitselt, et üks võistleja on juba pikemat aega puuri äärest kinni hoidnud (keelatud võte).
Puurikohtunik: Gaaaah!!!

Käeluku üritus maas. Tükk aega rabelemist, lõpuks puurikohtunik lõpetab matši.
Võistleja: Ma ei patsutanud!
Puurikohtunik Ron (süüdistavalt): Aga sa ägisesid!
Punktikohtunikud kooris: Giljo!!! (inside joke Roni aadressil)

Laudlina demo

2010-01-05T06:47:00.000-08:00

Juba vanadest aegadest peale on Eesti naiste juures eelkõige hinnatud jõudu (et ikka jõuaks seakarjale ämbritega kardulasi ette tassida) ja käsitööoskust.

Nüüd mina kui naiselikkuse musternäidis (ei mingit probleemi kardulatassimise rindel) olen otsustanud ka oma suurepäraseid käsitööoskusi demonstreerida, laudlina vormis.
Päris valmis veel ei ole, aga you get the idea.

Ma nüüd ei teagi, mis ma kõigi nende meestega peale hakkan, kes siin varsti uksest ja aknast sisse hakkavad trügima:)

2010

2009-12-31T00:54:00.000-08:00

2010. aastaks põhilised plaanid on järgmised:

Bedford World Challenge. Punktiarvu osas eesmärki ei oska panna, no tõesti ei oska.

AFF instruktori paberid ja AFF koolitussüsteem.

Mootorratta load. (Mootorratta enda osas on asi veel lahtine, oleneb finantsidest)

Svuubioskusi tahaks parandada.

Tahaks proovida surfi.

Tahaks proovida speedflyingut.

Tahaks sviibid ja takedownid tööle saada (ok sobib ka ainult üks neist, aga see peab siis ka töötama).

Tahaks kätt proovida MMA kohtunikuna.

Kui peaks tööle hakkama see Grappling League Eestis, siis tahaks seal osaleda.

Täiendused jooksvalt.

2009

2009-12-29T03:06:00.000-08:00

2009. aastaga võib üldjoontes rahule jääda.

Positiivsest.
Üle 150 hüppe (neist 41 tandemit). 10h tuuletunnelit. Kaks tunnel campi, kaks treeninglaagrit ja üks võistlus Whadeveriga. Tunnel camp 12 Monthsiga. Parasummer. 16-way invitational Empurias. Jitsilaager Tartus. Uus IAD aabits sai tehtud. Konsultandi ametit sai proovitud (edukalt siiamaani). Manchesteris sai käidud inglasi peksmas (tagasiteel küll õnnestus lennukist maha jääda, aga see-eest sai palju nalja), veel sai pekstud Kouvolas soomlasi ja Norrköpingis rootslasi. Perekonda saabus uus liige - pisikiisu Dexter, kellest on aasta lõpuks saanud suur kasselukas Dexter.

Negatiivsest.
Ületöötamine. Kui sul on täiskohaga töö ja vaja veel näiteks õhtul üks varu kokku lükata (võtab koos kontrollimistega 4 tundi), siis see on 12-tunnine tööpäev. See on päris väsitav. Ja kui sul siis on järjekorras 10 varju, pluss veel parandustööd, siis see on 12-tunnine tööpäev day after day after day. Pluss nädalavahetused. Lisaks veel muud Elaki asjad ja klubivälised kohustused.

Eesmärkidest.

1) 18 punkti aega - tehtud Whadeveriga 2009.a. kevadel. Yay!

2) Osaleda bigway maailmarekordis - tehtud 2007.

3) Svuupamine selgeks õppida - juba täitsa töötab. Maasse kah pole ennast keerand.

4) Trükimusta mittekannatav punkt - pärast pikka kaalumist ma otsustasin, et seda mul ikka pole vaja. Võib-olla tuleb kunagi uuesti teemaks, aga praegu küll ei näe.

Seega nüüd on kõik tehtud. Korras. Finito. Head uut aastat!

Twelve Months

2009-12-29T01:53:00.000-08:00

Jah, käisin Bedfordis oma uue tunnelitiimiga lendamas. Inside Center olen uuemal ajal.
Ma muidu never ever ei brainlocki 4ways, aga krt selle tiimiga läksid asjad vahepeal ikka nii kiireks, et mõistus ei tahtnud hästi järgi jõuda. Õnneks tiimikaaslane Russ läheb omadega kiiremini rappa kui mina, seega sequence segiajamise au jäi enamasti temale:)
Niisiis on tekkinud huvitav olukord, kus performance parandamine ei jää enam lennuoskuste, vaid hoopis brain capacity taha. Asjaga tegeldakse.

Edasi meil plaanis veel üks tunnel camp veebruaris ja siis Bedford World Challenge aprilli alguses. Edasi siis vaatab, kas teeb ka mõned hüpped koos või mis värk on.

FS-suit läks jälle puruks. Deem! Lisaks tuli välja, et suit on mulle natuke lühike, sellepärast ta ilmselt puruks lähebki ja bootsid kah korralikult ei tööta. Ega muud kui uut suiti tellima. Niimoodi ma varsti pankrotti lähen, mark my words.

Tiimi nimi on Twelve Months. Jah.
Uus tuukri tutvumisstrateegia - ütle oma tiimi nimi Eesti keeles ja leiad palju uusi sõpru!:)

Kassil külas

2009-12-28T00:19:00.000-08:00

Dexter on juba 8-kuune ja suur nagu elukas, aga kombed pole paranenud:)

Teed hommikul silmad lahti - nina ees 2cm kaugusel on kassi nägu.

Lähed vannituppa käsi pesema - juba kass on kraanikausis ees.

Kirjutad maili - juba kass on hiirele käpa peale pannud.

Teed võileiba - juba kass on vorsti ära söönud.

Tolmuharja tagaajamisest või jõulupuu ehetest tühjaks koristamisest parem ei räägigi:)

Väike stiilinäide kah:

Tuukri isa toidupoes

2009-12-28T00:10:00.000-08:00

- Täna oli jälle ainult neid Türgi kalkuneid...
- ???
- Noh need kalkunid, kuhu suurelt Turkey on peale kirjutatud!

Punkri floora

2009-12-14T01:58:00.000-08:00

Näete, mul on üks orhidee, mis päriselt kah kasvab minu punkris. Suvel küll läks tiba kollaseks (vist oleks pidanud akna pealt ära võtma), aga nüüd talvel on täiega laiama hakanud.

Selle orhidee kinkis mulle A. koos märkusega, et ma peaksin jitsi ja langevarjutamise maha jätma, muidu mind ükski mees ei taha.

Lisaks on mul paar kaktust (ühe kinkis mu endine ülemus, kui lahkumisavalduse sisse viisin) ja üks ahvileivapuu. Ahvileivapuu kinkisid Panda ja Sepandi väitega, et ega sellega ei pea eriti tegelema. Et kui varsti on planeet pooleks, siis teate, milles asi.

Päevaplaanist

2009-12-11T05:17:00.000-08:00

Viimasel ajal on tööd nii palju, et juba uneaeg hakkab lühikeseks jääma. Krt inimene pole ikka ehitatud pimedas elama, ausalt. Õhtul magama jääb miski poole minuti jooksul ja hommikuti peab ikka tükk aega mõtlema, enne kui aru saab, mis värk see siin nüüd jälle tiriseb ja mida nüüd edasi peaks tegema.

Töö osas on tegelikult kõik broo, huvitavad asjad on käsil ja olen siiani ka ilusti järje peal omadega. Ainuke jama on see, et trenni pole viimasel ajal jõudnud rohkem kui 3 korda nädalas. (Trennis on muidu viimasel ajal palju algajaid, siis umbes pärast kolmandat subi tuleb tunne, nagu oleks ilge äss:) Jah, ma olen alati teadnud, et hea jiu-jitsu saladus on vastaste valimises:))

Igatahes siis koju jõuan tavaliselt peale kümmet, millele järgneb tuukri õhtusöömaaeg. Tuukri õhtusöömaaeg on täiuslik, kui sinna juurde on midagi head vaadata. Viimasel ajal on ikka kord nädalas nähtud Dexterit, aga 4. hooaeg nüüd kohe lõpeb. Lisaks on mulle soovitatud selliseid seriaale nagu Californication ja Boston Legal. BL tundub lahe, aga Californicationi kahest esimesest seeriast ma küll midagi vaatamisväärset ei suutnud leida. Obviously ma olen nii seksikauge inimene, et see teema mind ei puuduta üldse.

Etsiis kui kellelgi on veel häid soovitusi, mida õhtusöögi kõrvale võiks vaadata - antagu teada!

Veel üks pilt

2009-12-10T05:39:00.000-08:00

Siin on tiba kaebusi laekunud eelmise pildi kohta:))
No problemo, sama asja leidub ka musta põhja peal:)

Uus pilt

2009-12-07T05:23:00.001-08:00

Jah, panin vahelduseks Dexteri pildi desktopile.

Kahjuks ei leidnud ühtegi ilma särgita.

Trennipaus läbi

2009-12-07T01:35:00.000-08:00

Eelmisel nädalal mul õnnestus trennis backi võtmisega üks põlv välja väänata, mille tulemusena ma vahepeal trennis käia ei saanud, küll aga kasutasin selle aja sihtotstarbeliselt ära töötegemiseks. Tegin kohe palju tööd. Veel rohkem tööd on muidugi veel tegemata, aga ikkagi tore näha, et vähemalt on edenenud:)

Eile käisin siis esimest korda trennis põlve proovimas. Open guardi eriti ei kannata mängida, aga kuna mul see pool juba ennegi suht sitt oli, siis väga olulist tagasiminekut ei näe:)

Täna põlv nats kange. Ilmselt on ilmamuutust oodata.

Deja vu

2009-11-24T05:27:00.000-08:00

Vestluspartnerina on mul see viga, et ma olen küll võimeline diskuteerima näiteks 18nda bloki keeramise tehnikaid või erinevaid käeluku lõpetamise meetodeid, aga mitte viimases Superstaari saates või Politseikroonikas juhtunut.

See näeb välja siis umbes nii:
Vestluskaaslane: Aga mis sa SELLEST superstaarist arvad?
Tuuker: ööö... möh, kesse on?

Seesama probleem on mul juba alates kooliajast, kus vahetunnis peamiseks jututeemaks oli, et millega see Jose Ignatio ikka parajasti viimases "Ka rikkad nutavad" seerias hakkama on saanud. Ma olin lausa nii ignorantne, et läksin küsima, misasja need karikad siis nutavad. Tšikkide näoilmete järgi otsustades panin sellega ilmselt pühaduseteotuse toime. Ega mul jah palju sõpru ei olnud:)

November

2009-11-23T23:44:00.000-08:00

Tõusen üles - pime.
Lähen tööle - pime.
Tulen töölt - pime.
Vahepeal on vihm ja madalad pilved.
Kus ei ole asfalti, seal on pori ja muda.
Gripiviirusi on nii paksult, et õhk ei paista läbi.

Ettenägelikult on tuukri punkris elutoa valgustamiseks 9 + 4 + 2 pirni ja külmkapis juustukook.