Tuesday, August 16, 2016

SBG Ireland road trip

Niisiis,
käisime jitsieestlaste gängiga Iirimaal. Oosom trip!

Iirimaal on igasugune kaklemine alati au sees olnud. Aga viimase paari aasta jooksul on asi ikka täiesti käest ära läinud, põhjuseks siis muidugi UFC featherweight champion ja üks maailma populaarsemaid MMA fightereid, iirlane Conor McGregor.

Conor tuleb klubist nimega SBG Ireland, millega meil on pikaajalised sõprussuhted (teatavasti 3D Treeningu teine nimi on SBG Estonia). SBG Irelandi head coach John Kavanagh on koos oma gängiga mitmeid kordi Eestis käinud ja hakkab juba vaikselt mõistma eestlaste hingeelu (s.t. ta enam ei arva, et morni näoga nurgas passival eestlasel on midagi viga... ega ei imesta, kui keegi tema naljade peale ei naera:)

Väike ajalooline kõrvalepõige - eelmine kord, kui ma Dublinisse sattusin, oli miski 6 aastat tagasi. SBG Ireland tegutses sel ajal põhimõtteliselt mingis kuuris, mida soojendati niimoodi, et hommikul esimese trenni ajal lülitati puhur sisse ja siis õhtuks sai asja enam-vähem soojaks. Naiste riietusruumi ülesandeid täitis üks WC, kus seinas oli auk, kust nägi õue. Mistõttu ilmselgelt ei olnud seal kunagi kõrgemat temperatuuri kui õues (+2C).

Kui tavaliselt ma eriti ei viitsi gi-d selga ajada, siis seal panin hea meelega - et vähegi soojem oleks. Ühel hommikul tegime parajasti Heliniga mati peal sooja, kui Helin äkki teatas, et nüüd on kõik läbi, kuna tal on varbad ära külmunud. Ja olidki! Kaks varvast olid väga kahtlast sinakas-valget värvi. Suure hõõrumise ja villaste sokkidega õnnestus Helini varbad siiski päästa, aga you get the point - SBG Dublini gym oli tol ajal ikka jube urgas.

Fast forward tänasesse päeva. 3 suurt SBG gymi Dublinis - matid, puurid, poksiringid, dušid, kogu värk. Mitmed UFC tasemel fighterid. Rahvas põhimõtteliselt trügib ustest ja akendest sisse sellistes kogustes, et ei mahu ära. John on oma success story ka raamatusse pannud, kes tahab lähemalt lugeda: Win or Learn.

Niisiis - siin oleme meie Janega SBG Ireland HQ ees.
Iirimaale jõudes läksime otse gymi, hängisime seal terve päeva ja tegime kõik trenni ära. Kõiksugust värvi vöödega tüübid tulid meiega sparrima. Great success.

Õhtul hotellis tundis kohalik baarman ära minu hoodie peal oleva SBG logo, millele järgnes pikk arutelu teemal, kas Conor McGregor võidab UFC 202-s Nate Diaz`t või mitte. Meie Janega olime Conori poolt.

Järgmisel hommikul saime kokku ülejäänud eestlaste gängiga ja suundusime road tripile Killarney poole. Samal ajal kui meie Janega pehmes voodis puhkasime, olid ülejäänud öö otsa hänginud Oslo lennujaamas ja üritanud seal miskite pinkide peal magada. Seda üritust nad tuletasid krõbedate sõnadega meelde ka veel mitu päeva hiljem.

Kohe, kui Killarneysse jõudsime, hüppas nurga tagant välja SBG Killarney head coach PJ ja asus pahaaimamatuid eestlasi oma ülevoolava külalislahkusega ründama. S.t. esimese poole minuti jooksul ta jõudis välja laduda umbes sellise informatsiooni: "Ma kõigepealt näitan teile kiirelt linna, siis lähme sööma, ja õhtul on trenn - mis te teha tahate? aa, sparritrenni? väga hea, siis nii teeme! Õhtul siis võtame pubis väikese õlle ja siis võite tulla minu poole ööbima... mul maja väga suur ei ole, aga ehk mahub!"

Kui eestlased olid esimese hooga paar sammu tagasi astunud ja esimesest ehmatusest üle saanud, siis me otsustasime, et PJ meeldib meile ja tema pakutud plaan läheb täitmisele. PJ "väike maja" osutus kahekordseks 4 magamistoaga ehitiseks, kus me saime kõik kenasti voodis magada ja hommikul tegi PJ meile süüa. Jah, iirlaste külalislahkus on legendaarne.

SBG Killarney on tore väike gym kesklinnas, kus oli sparrima tulnud kümmekond inimest. Ronil ei olnud gi-d kaasas, aga ta laenas PJ käest mingi suvalise gi koos sinna juurde kuuluva valge vööga ja läks kohe ühe kohaliku sinivööga sparrima. Plaan oli teha kena rahulik rull, aga kui Ron hakkas vaikselt bluebelti subima (täiesti normaalne tulemus pruuni ja sinise vöö sparris), siis see läks koledasti närvi ja hakkas kõigest jõust rabelema. Ron oli sellisest asjade käigust natuke hämmeldunud, aga ei lasknud ennast segada ja subis bluebelti ikka edasi.

Hiljem selgus ka Iiri bluebelti paanika põhjus - nimelt ta arvas, et saab mingi suvalise valge vööga Eesti jorsi käest täiega peksa, Iirimaa au ja väärikus on läind, maailma lõpp on lähedal jms. Tüüp oli väga õnnelik, kui tuli välja, et Ron on brownbelt. Kuigi peksa oli saanud samamoodi. Go figure.

Pärast kõva rullimist läksime gymi kõrvale pubisse õlut jooma.

Ainult Ron ei tahtnud õlut, sest tal olid püksid märjad.

Nimelt SBG Killarney gymi ehitus on veel pooleli, mistõttu seal pole dušše ega riietusruume. Naised said oma riideid vahetada mugavalt kohalikus harjakapis, aga mehed pidid otse mati peal hakkama saama. Mistõttu Ron võttis küll laenatud gi seljast ära, aga märjad alukad jättis vahetamata - kuigi ta oleks seda vabalt jõudnud teha, sel ajal kui kõik naised harjakapis olid.

Järgmisel päeval läksime mere äärde sõitma. Sõitsime läbi Ring of Kerry, mis on kohalik kuulus scenic road. Tõepoolest vaated olid uskumatud - featuring mäed, meri, kaljud, lossid jms. Eestlased vahtisid silmad pungis, hea et kraavi ei sõitnud (seda enam, et need mägiteed olid kohati nii kitsad, et vastutulijatest mööda saamiseks pidi külgepidi põõsasse keerama).
Nädala teises pooles sõitsime Dublinisse tagasi, et osaleda seal SBG Europe suvelaagris. John oli ka Las Vegasest Conori treeninglaagrist ajutiselt ära tulnud, et suvelaagris õpetada.

Laagrist niipalju, et oli väga äge, kohal oli tohutu hulk inimesi ja õpetati palju huvitavat, mida kindlasti edaspidises elus vaja läheb. Samas, kui tahta minna välismaale jitsi tegema, siis kindlasti pole tarvis oodata mingeid laagreid või seminare - väga äge on ka lihtsalt minna ja erinevates gymides sparrida. Me saime selle Iirimaal oldud nädala jooksul küll nii paljude inimestega sparrida, et kõiki enam ei mäletagi:) Peale SBG Killarney tasub kindlasti ära mainida ka SBG Tallaght - see on küll kõige modernsem MMA gym, mida minu silmad on kunagi näinud, lisaks jällegi väga sõbralikud inimesed (head coach Paddy Holohan on tüüpilise iirlase kehastus, alates aktsendist ja lõpetades punase habemega:)

Lisaks sparrimisele panustasime natuke ka Iiri pubikultuuri ja käisime väljas Guinnessi joomas. Iirimaal ei ole autojuhtimisel alkoholile nulltorerants nagu Eestis, vaid lubatud on mingi müstiline "1 unit". Selles osas, mis see "1 unit" täpsemalt tähendab, lähevad erinevate iirlaste arvamused suuresti lahku. Enamus näib siiski arvavat, et kuni sa veel külili ei kuku, siis on ka autojuhtimine põhimõtteliselt lubatud ja mis saab valesti minna. Ma olen suht kindel, et kohalik politsei seda seisukohta ei jaga - aga õnneks meil ei tekkinud vajadust seda diskussiooni pidada.

Ja õnnestus ära käia ka ühel kohalikul amatöör-MMA üritusel. Ürituse nimi oli Wimp 2 Warrior ja idee oli selles, et umbes 6 kuud erinevates SBG gymides MMA trenni teinud tüübid saavad teha puuris reaalse MMA matši. Kuna nimetatud fighteritel kogemust eriti polnud, aga see-eest tahtmist oli rohkem kui küllalt, siis matšid nägid välja nagu räme street fight - ei mingit strateegiat, ainult urin-lõrin ja jube andmine. 12 matšist ainult 2 võideti otsusega, kõik ülejäänud olid KO, TKO või alistus. Tuleb tunnistada, et vaadata oli huvitav:)

Ja kogu üldine miljöö oli samuti eksootiline. Kujutage ette mingit illegaalselt fighti mõnest filmist, kus keskel kaks tüüpi peksavad üksteist ja ümberringi lihtsalt suur rahvahulk hüppab üles-alla ja karjub? Noh, umbes niimoodi see asi seal välja nägi. Siin tasub veel mainida, et iirlaste amatöörreeglid lubavad maas näkku lüüa - s.t. asi oli ikka tõsine:) Jah, iirlastel on see kaklemise värk ikka veres!

Iirimaale võiks iga kell tagasi minna. Ja teine äge koht jitsitripiks oleks ilmselt Island :P