Thursday, November 01, 2012

Diversnight

Päris absurdne tundub minna märja ülikonnaga merre sukelduma, kui väljas on pime öö ja lumi ka veel maas. 

Sellepärast ei saanud seda kuidagi tegemata jätta.

Pimedas sukeldumisest tasub teada niipalju, et ega seal tõesti midagi näha ei ole. Lisaks sellele, et on pime - no ega see meie merevesi ikka läbi ka ei paista. Tõesti, see on hullem kui siil udus. Kõik, mis jääb sinust kaugemale kui pool meetrit, on kadunud; lisaks pole sugugi aru saada, kui sügaval sa oled või mis suunas sa liigud. 

Anyway, what could possibly go wrong. Lõpmatult sügavamale ei saa minna, sest ükskord tuleb põhi vastu. Mida sa ei näe ja prantsatad sinna muda sisse, elimineerides sellegi väikese nähtavuse, mis seal veel oli. Ja muidugi maski uduseks mineku probleem ei koti kedagi, sest midagi nagunii näha ei ole.

Panen siia illustratsiooniks ka ühe pildi tänasest Diversnightist, mis annab üldist atmosfääri päris hästi edasi, sest siin ei ole ka suurt midagi näha.



Rohkem pilte SIIN.

Ei ütleks tegelt, et vees kole hirmus külm oleks olnud. Mul üldse tavaliselt vees väga külm ei hakka, sest ma harrastan seal ujumist.

Nimelt minu sukeldumise filosoofia seisneb selles, et tuleb minna vette ja eesmärgipäraselt teostada eelnevalt planeeritud tegevused, näiteks ujuda punktist A punkti B või tuua veest välja mingi seal paiknev objekt. Sealjuures nende planeeritud tegevuste teostamisel ei tasu eriti mölutada, vaid tasub need sooritada võimalikult efektiivsel viisil - näiteks siis vee all tuleks ikka ujuda, mitte hängida maa ja taeva vahel nagu millimallikas. Ma ei teagi, kas mul selliste põhimõtetega hobisukeldujana tulevikku on:)

Külm hakkab tavaliselt siis, kui tuleb kalipsost välja ronida - tagumik jäätab ära, enne kui koju jõuad. Aga noh, õhtusöögi söömine laua taga ongi so last year, palju parem on seda teha vannis, vaatega Ülemiste järvele.