Nv lennuväljal ja tuukri lollid naljad

Laupäeval tegime 6 tõusu ja mina hüppasin igalt tõusult ühe tandemi. Oli ka suuri reisijaid seekord, üks kaalus isegi 90 kilo, aga probleemi polnd. Tegelikult kõige suurem probleem mul siiani suurte reisijatega tundub olevat see, et neile kuidagi ei meeldi mulle lennukis rihmade pingutamiseks sülle istuda:) Ma küll üritan neile selgeks teha, et tegelt ma olen palju suurem, kui ma välja näen, ja üldse ma olen sellega harjunud, et suured ja rasked tüübid mul otsas lösutavad, trennis juhtub seda pidevalt. Aga nad ikkagi ei usu mind.

Õhtu veetsime siis kõik Röas Alice`i sünnipäeval, kus sai traditsioonide kohaselt söödud, joodud ja saunas käidud.

Ja seal on õue peal kuivkäimla. Öösel on seal päris pime muidugi, aga ega ma tuld põlema ei pannud, sest mul ei tulnud pähegi, et meil on tehnikasajand ja seal peldikus võib olla elekter.

Igatahes äkki tuli mul suurepärane idee, et kui nüüd peaks keegi tulema, siis jube lahe oleks teda siit peldikust ehmatada.

Muidugi ma ei arvanud, et päriselt kah keegi tuleb, aga võta näpust - kohe saabuski Raul.
Noh, nagu ta ukse lahti tõmbas, siis ma karjusin talle koleda häälega: BUU!!! Mispeale Raul tegi prääks!!, hüppas poole meetri kõrgusele õhku ja oleks äärepealt peldiku ukse küljest ära rebinud. Mispeale mina sain naerukrambid ja Raul arvas, et ega tal tegelt polegi seda peldikut eriti tarvis.

Ma ei tea, mis mulje see minu üldisest intelligentsitasemest jätab, aga ma siiamaani arvan, et see oli päeva parim nali:)

Update

Kuidagi on nii juhtunud, et ei ole aega jäänud blogi kirjutamiseks... aga siin siis lühike update viimase aja sündmustest, eksole.

Laupäeval käisin oma esimest hüpet teinud õpilast metsast puu otsast maha võtmas. Punased sipelgad, puugid ja krokodillid oleks mind äärepealt nahka pannud, aga õpilast kätte ei saanud ja lõpuks aitas Piirivalve Lennusalga helikopter meid hädast välja. Videojäädvustus asjast SIIN.

Pühapäeval hüppeilma polnud ja spontaanselt tekkis idee lennata Britaga Helsingi Airshowle. Kuusikult Helsingisse läks miski poole tunni ringis ja tulime Malmi lennuväljale maha kahe demolennu vahel. Uurisime lennukeid, sõime lahedat soome kala nimega Muiku ja vaatasime Hornetite demolende. Pärast lendasime Kuusikule tagasi. Oli tore pühapäev.

Ei saa mainimata jätta ka viimase aja kulinaarseid saavutusi - menüüs on uus Tuukri Kanasalat avokaado ja mangoga (juurde käib valge vein) ja eile tegin õuna-kohupiima kooki, mis lausa süüa kõlbas.

Ja homme toimub legendaarne Alice`i pidu. Legendaarne on ta selle poolest, et see on ainuke üritus Eesti Langevarjuklubi ajaloos, mis on põhjustanud järgneva hüppepäeva ärajäämise - viimane kui üks instruktor oli hommiku saabudes endiselt täis kui tinavile. Üheainsa erandiga siiski - Liisu oli kaine ja jälgis teisi ringitöllerdavaid instruktoreid tauniva pilguga:)
Niisiis, homme jälle. Wish me luck!:)

Lahe nv

Pühapäeva hommikul tegime laheda rodeohüppe. Plaan oli siis selline, et mina ja ELO hüppame lennuki relsi pealt niimoodi, et ELO on minu seljas, kukume freefly kiirusega ja freeflyerid tulevad dokki võtma.

Paraku läks exit tiba nihu ja ELO jäi hoopis mulle külje peale rippuma (vt. ülalolev foto, ELO ei saanud teist konksu sisse ja niimoodi ikka backis ei püsi:)

See konf oli erakordselt ebastabiilne ja edasi toimus taevas tõeline rock`n`roll, kui mina üritasin ELOt õige kohe peale trügida ilma violet spin`i sattumata ja ELO hoidis minust kümne küünega kinni ja üritas õige koha peale ronida. Kuna asi eriti ei paranenud, siis lõpuks otsustasin korraks selili keerata. See oli hea mõte, sest ELO kribis ennast kiirelt paigale. Keerasime kõhuli tagasi ja edasi lendasime nagu kell. Saabusid ka mõned fleeflyerid, aga rock`n`roll oli kõvasti aega võtnud ja varsti lõppes kõrgus otsa.

Seda asja peab kindlasti veel proovima:)

Veel hüppasin nv-l 6 tandemit, mis uskumatul kombel eriti ei väsitanud, vaid oli lausa lahe. Enamus reisijaid oli ka alla 80 kilo, seega tühiasi:)

Tandemitega on ainult see lugu, et kuna neile kõigile tuleb rääkida täpselt sama juttu, siis kogu see kordamine hakkab lõpuks tunduma nagu katkine grammofoniplaat.

Reisijad ise on lahedad. Hiljuti hüppasin ühe sportlasest tüübiga, kes pani hüppeks pulsimõõtja peale. Tüübi tavaline pulsinäitaja oli 60, aga lennukis istudes pulss muudkui tõusis, 3km peal näitas juba 140 ja maksimumpulss hüppe jooksul oli 208. Päris kõva:)

Njah, äkki peaks talveks kolima kuhugi sooja kliimaga maale tandemeid hüppama?

Ofkoors not!

Etsiis käisime Whadeveriga Rootsis võistlemas.

Whadever teatavasti oli rahvusvaheline Eesti-Soome tiim, mistõttu pool tiimist alustas Rootsi-reisi Tallinnast ja pool tiimi Helsingist.

Niisiis, pool tundi pärast laeva lahkumist Tallinna sadamast pistsid tuuker ja wolli suurepärast kalamarja pliinide ja hapukoorega ning juurde valget veini, magustoiduks oli hangitud liiter viskit. Olukorrast anti lahkelt teada ka tiimi soome poolele, kes paraku olid valinud laeva, kus oli ainult praetud vorsti ja veoautojuhte.

Lisaks jõudis soomlaste laev Rootsi varahommikul kell 5. Varasest äratusest häiritud Turo saatis wolli mobiilile kahjurõõmsa sõnumi küsimusega, kas eestlastel on nüüd jube pohmakas.
Wolli märkas nimetatud sõnumit alles kella üheksa paiku, kui tuuker ja wolli olid parajasti ärganud ja jumala rahus hommikukohvi nautisid. Wolli saatis Turole vastuse, mis kõlas nii:

Ofkoors not!

Mingite keeruliste saatuse keerdkäikude tõttu sattus see sõnum aga tsüklisse - info sõnumi kättesaamisest Turo poolt ei jõudnud miskipärast sõnumikeskusesse, mistõttu sõnumikeskus saatis nimetatud sõnumit Turole raudse järjekindlusega iga poole tunni tagant.

Selline sõnumite kontsentratsioon ajas Turol varsti juhtme kokku, aga Tele2 klienditeenindus ütles, et paraku ei saa selle vastu midagi teha, enne kui sõnum ise ära aegub.

Mis juhtus 7 päeva pärast.

Etsiis 7 päeva jooksul sai Turo iga poole tunni tagant wollilt sõnumi, mis ütles: Ofkoors not!
Öösel ka.
Peab ausalt ütlema, et see pidevalt piiksuv Turo tegi teistele tiimiliikmetele palju nalja:)

Kui olime Rootsist tagasiteel (eestlased ja soomlased jälle erinevate laevade peal), siis Turo helistas väga õnneliku häälega ja teatas, et sõnumid on lõppenud:)

Muidugi pärast esimest klaasi viskit tekkis meil suurepärane idee saata Turole sõnumeid juurde. Niisiis wolli võttis oma mobiili ja saatis Turole paar sms-i, mis kõik ütlesid: Ofkoors not!
Pärast seda wolli helistas Turole ja tundis muuhulgas huvi, et kuidas sõnumitega olukord on. Mispeale Turo nördinult teatas, et neid on nüüd jälle paar tükki tulnud.
Mispeale wolli ja tuuker pidid naeru kätte kärvama. Ja kui ka Turo pikapeale naeru põhjuse ära jagas, siis wolli ja tuuker irvitasid veel kõvemini.

Igatahes on Turol nüüd eluks ajaks meeles, et eestlastel EI OLE pohmakat.

Eesti naiste bigway rekord

Veel viimase aja saavutustest - Parasummeri ajal sai ära tehtud Eesti naiste bigway rekord. Kujund oli siis 7way ja eile saime kohtunikelt ametliku kinnituse, et rekord on sündinud:)

Meediat kah:
Hüppevideo
Suvereporteri uudis

Etsiis tõmbasime Britast välja kolmese baasi, mis lendas ilusti, kuni Veela mulle pähe kukkus ja lükkas mind baasi alla. Selle olukorraga ei saanud aga väga nõustuda, mispeale on videos näha tõsist rabelemist:) Mõtlesin, et krt kui see baas nüüd laiali lendab, siis on kõik mööda taevast laiali ja tuleb hakata neid ükshaaval kokku korjama. Siiski meie töö lõpuks kandis vilja ja saime baasi jälle otseks.

Edasi tegid kõik floaterid ja diverid head tööd ja lendsid ilusti oma grippidesse kohale. Pirtsul oli probleeme viimase 20cm kõrgusevahega ja hängis oma kohal enne grippide võtmist tükk aega. Mis oli temast väga arukas, sest kui ta oleks sealt kõrgemalt grippi kahmanud, siis oleks laksti olnud kujundil selili otsas. Jah, vahel juhtub, et inimesed peavad häid nõuandeid meeles!

Igatahes lõpuks kujund tuli kokku veel normaalse ajavaruga. Good job everybody!

Järgmisel aastal üritame 10wayd.

Uus aabits

Eesti Langevarjuklubi uus IAD aabits - tehtud! Jee!!!