Saturday, February 28, 2009

Manchester - bad day

Mõni päev on konkreetselt selline, kus lihtsalt läheb kõik kerse.
Sinna ei ole midagi teha.
16. veebruar oli selline päev.

Lennuk pidi väljuma Stanstedist kell 6.40. Hakkasime Manchesterist sõitma laheda ajavaruga.
Kuna GPS oli meid enne kenasti mööda kiirteid Stanstedist Manchesteri juhatanud, siis ma üldse ei muretsenud ja eeldasin, et läheme sama teed tagasi.

Haa, never assume!
Paari tunni möödudes oli selge, et GPS on juhatanud meid kohalikele külavaheteedele. See ei olnud sugugi rõõmustav, sest GPS-iga arvestades ma mingit tõsisemat teedekaarti polnud kaasa võtnud, meil polnud õrna aimugi, kus kurat me asume, kell oli kaks öösel, bensiin oli otsas, kõik läheduses asuvad 10 bensiinijaama olid kinni, autolaenutuse 24h avariitelefon vastas automaatsõnumiga soovitusega helistada kell 8-21 ja mitte kuskil ei liikunud kedagi, kelle käest juhtnööre küsida. Ay carramba!

Kuna me hommikut ootama ei soovinud jääda, siis sai käiku lastud kaks strateegiat - a) ajasime üles võitluskaaslased Eestis, kelle käsutuses oli piiramatu ressurss nimega Internet, et nad otsiksid üles mõne Inglismaal toimiva infotelefoni numbri, kust siis saaks küsida 24h lahti oleva bensiinijaama aadressi; ja b) parkisime auto kohaliku küla keskväljakule, lootuses et keegi tuleb.

Strateegia b andis kiiremini tulemusi ja saabuski kohalik pollar, kes eskortis meid bensiinijaama, kus üks sõbralik neegripoiss andis meile juhiseid kiirteele jõudmiseks. Ja voila! varsti olimegi kiirteel.

Aga GPS ei andnud alla ja täiesti märkamatult tal õnnestus meid külavaheteedele tagasi juhatada. Ega polndki siis muud teha kui sõitsime GPS-i järgi läbi Inglise külakeste. Ja jõudsimegi lõpuks Stanstedi kohale. Lennuk paraku oli selleks ajaks juba lahkunud.

Kuna järgmine lennuk Stanstedist läks alles järgmisel päeval, siis valisime võimaluse sõita Gatwickist Helsingisse. CV oli lahkesti nõus provaidima transporti lennujaamast sadamasse.

Kaks minutit enne Londoni bussi väljumist jäi Helin peldikusse kinni. Lõpuks tal siiski õnnestus uks eest ära tõsta vms ja jõudsime napilt bussi peale.

Niisiis sõitsime bussiga Stanstedist Londonisse, siis viis peatust metrooga ja siis uuesti bussiga Londonist Gatwicki.

Gatwicki check-in`is pärast järjekorra äraseismist selgus, et minu kott mahub käsipagasi mõõtudesse, aga Helini kott mitte. Pärast seda selgus ka tõsiasi, et meie lennu check-in polegi veel alanud. Astusime siis kõrvale ootama. 5 minuti pärast avati meie lennu check-in ja läksime teisele katsele. Nüüd selgus, et Helini kott mahub käsipagasi mõõtudesse, aga minu kott mitte. Seepeale pidin ootama pool tundi järgmise counteri ääres, et maksta koti check-in`i eest.

[Vahepala. Meie kõrval check-in`is oli üks hiinlase välimusega tüüp, kellele see teller pärast pileti uurimist ütles: "This is Gatwick airport. Your plane goes from Luton. I`m not kidding!!!"]


Edasi läksime läbi Gatwicki security, kus uuriti üksipulgi kõik meie asjad läbi. Üllatuslikult saapad lubati jalga jätta. Aga - pärast esimest security liini oli veel teine samasugune liin, kust tuli siis saapad läbi lasta.

Siis helistas CV ja ütles, et tema auto just lõpetas töötamise ja ta ei saa tulla meid sadamasse viima. Ma isegi ei imestanud üldse.

Edasi läks asi nii, et jõudsime siiski lennuki peale, CV saabus lennujaama veoautoga, kus kabiinis sai istuda põhimõtteliselt käigukangi otsas, Tallinki laeva peal jõime Camparit ananassimahlaga (apelsinimahl oli otsas) ja Tallinnas jäi buss keset linna seisma ja edasi ei sõitnud, sest kell oli öö.

Ja muidugi ma pidin poole öö pealt tööle minema, kuna üks terve tööpäev oli läinud reisimise peale ja kella 9-ks vajaminev ettekanne oli tegemata.

Selliseid päevi mul juhtub umbes kord kvartalis. Soovitan soojalt minust eemale hoida sellel ajal, muidu võib bad influence teid kah tabada:)

Friday, February 27, 2009

Rubriigist Sinikad

Üks eriti lahe sinikas seekord. Pidin kogu oma make-upi arsenali käiku laskma, et töökaaslasi mitte ära hirmutada:)

Eile trennis sain, aga ma tõesti ei pannud tähele, kuidas täpselt see juhtus.

Thursday, February 26, 2009

Manchester - trennist

Etsiis miks me tegelikult Manchesteri läksime ütleme Mauritiuse asemel - Manchesteris on SBG UK gym. Tahtsime seal erinevate tüüpidega tiba sparrida, lisaks on seal sparrimise tarbeks pakkuda hulk naisi, mida paraku Eesti kohta ei saa öelda.

Manchesteri gym on võrreldes Eesti omadega väike, aga seal pole ka nii palju rahvast. Eestlase jaoks natuke omapärane on see, et pesemisvõimalust seal ei ole ja riiete riputamiseks ei ole kah miskeid spetsiaalseid kohti välja mõeldud. Lisaks on igal pool ilge pardakk ja vedeleb kõikvõimalikke asju. Mitte et see väga segaks, aga paar päevakest ühiskondlikku tööd, mõned vaibad ja natuke värvi võiks sellest gymist igati esindusliku koha teha minimaalsete kulutustega. Ilmselgelt on neil see probleem, et ühtegi naissoost tegelast ei ole asja kallal.

Kõigepealt jäi kohe ette poksitrenn. Minu poksioskus just kõige parem ei ole, samas kohalike tüdrukute vastu mul oli see eelis, et mul on pikemad käpad. Sellegipoolest sain näiteks Rosi käest korra sellise litaka ribidesse, et pärast kahtlesin tükk aega, et kas nüüd on hing kinni või ikka saan hingata (kuna poksimine ikka veel toimis, siis suure tõenäosusega siiski oli kõik ok:)

Ja mul on ka veel see loll komme, et ma jätkuvalt kipun ütlema "oih, sorry!", kui mõni löök eriti hästi pihta läheb. Mh, vähese harjutamise viga.

Siis olid seal mõned uued tüdrukud, kes enne kuskil pikemat aega stand-upi teinud. Poksis sain ikka tiba vastu pead, a no kui clinchi sain, siis oli küll lust ja lillepidu. Ma poleks arvandki, et maadlus kellegi vastu nii hästi välja tuleb. Meil 3D-s vist on see viga, et kõik oskavad maadelda mingil määral, niimoodi minu ülisuurepärased oskused ei pääse mõjule:)

Jitsi osas oli siis nii, et tüdrukutest 2 tükki oli hea tasemega (lillad vööd), nende mõlemaga sain kahjuks ainult ühe roundi teha, aga tahaks hea meelega veel. Kunagi ehk saab Helinile külla mindud, siis sparrime jälle! Open guardist küll üllatuslikult keegi mööda ei tulnud ja põgenemised töötasid kah natuke liiga hästi, aga see oli ilmselt tingitud asjaolust, et mõlemad lilla vööga tüdrukud olid minust väiksemad. Korra pidin closed guardi avamisel ka äärepealt trianglisse jääma, ma ei teagi mis ma seal passisin. Päris triangliks siiski asi ei läinud.

Ülejäänud tüdrukutega polnd midagi väga teha, tiba liiga algajad ja liiga vähe jõudu:)

Meeste osas oli nats rohkem valikut ja saime ikka kõvasti sparrida. Kogu aja peale kokku mul õnnestus saada 5 subi - kaks kahtlast toeholdi, kust ma ei julgend hakata põgenema, üks kimura, üks RNC, kus ma eriti lollisti lasin backi ära võtta, ja siis üks kahtlane body-triangel backist, kus tüübil oli lihtsalt liiga palju jõudu ja pigistas hinge kinni:)
Võrdluseks - näiteks Roni käest võib saada miskid 5 subi viie minuti jooksul:)

Mõned lilla ja sinise vööga tüübid olid väga toredad sparrimiseks, Manchesteris on selliseid väiksemaid kah pakkuda, kes kohe ära ei lömasta sind. Näiteks Griff on väga broo. Ühe toeholdi sain tema käest:)

Ise subisin põhiliselt whitebelte.

Kokkuvõtteks siis:
Mis töötab inglaste vastu: open guardi hoidmine, alt põgenemised, half guard, subide kaitse igast asendist.
Mis ei tööta: open guardi sviibid, backi võtmine, closed guardi avamine, toeholdi kaitse (no ma tõesti ei tea, mis siis teha, kui keegi ikka hakkab sind varbast tirima).

Wednesday, February 25, 2009

Manchester

Jah - mis siis toimus Manchesteris?
Te pole Manchesteris käinud?

Novot - Manchester on täitsa keskmine Inglise linn, üldsegi mitte nii jube, kui kohalikud elanikud väidavad. Ausalt. Me otsisime lausa neid ilgeid mudaauke ja pätikarju, millest meile oli räägitud, aga no tee mis tahad - täitsa ok linn on.

Manchesteris on tohutu palju kohvikuid. Iga nurga peal on mitu tükki. Kui sul on kohvi järele sama suur vajadus kui õhu järele, siis Manchesteris sa jääd ellu, sest ühest kohvikust järgmisesse kohvikusse kulgemine ei võta kunagi rohkem aega kui minut.
Kohvikutes on hea kohvi ja head koogid. Eriti soovitan kooki nimega Passion Cake, ja ma arvan, et Helinil on juustukookide kohta üht-teist öelda:) Banaani milkshake on kah üliväga broo.

Manchesteris on English Breakfast. Väga maitsev! Kuigi ma isiklikult paneks rohkem muna ja vähem vorsti.

Manchesteris on Fish&Chips. Ei ole väga maitsev.

Manchesteris on tohutu suured ostukeskused. Rahvas jookseb sealt sisse ja välja, nagu ei oleks majanduslangust ega midagi.

Manchesteris on inglased. Need käivad seal suveriietes ringi. Õhtul klubis on kõigil inglise naistel seljas hästi lühikesed puhvis kleidid ja ülikõrge tikk-kontsaga kingad. Selliste kingadega ei ole mitte lihtne kõndida, sellepärast inglise naised tihti koperdavad ringi nagu lehmad libedal jääl.

Inglased armastavad pikki juukseid. Mõned tulid lausa keset tänavat minuga juukseteemalist konversatsiooni arendama. Ja tantsupõrandal käisid juukseid näpuga katsumas. Päriselt.

Hõissa vastlad

Jah, mõõdutunde puudumine on kindlasti üks minu defineerivamaid omadusi.

Eile sõin ära 9 vastlakuklit. Ja ma ei ole sellega veel lõpetanud, kuri plaan on nüüd oma küpsetamisoskused välja kraamida ja teha veel vastlakukleid juurde ja siis süüa kõik ära.
Jah.

Friday, February 06, 2009

Lühidalt

Viimasel ajal on palju tegemist ja pole aega väga blogi kirjutada. Seega, siin on lühiülevaade blogi põhilistest virisemise kohtadest ja mis seis nendega parajasti on.

Hüppeilma pole - check
Igal hommikul vaatan lootusrikkalt aknast välja - JFC, ikka veel kevad pole tulnud!!

Püksid on katki - check
Ühed terved püksid on siiski veel järgi. Ja gi-püksid parandasin ära, aga on kuri kahtlus, et kauaks seda rõõmu ei ole...

Nööbid on eest ära - check
Ühe mantli nööp ja teise mantli nööp ja pükstel kaks nööpi. Need on need ainukesed terved püksid muidugi.

Silm on sinine - check
Seekord on eriti kunstipärane sinikas. Mulle meeldib kohe.

Kangitõstmine ei edene - check
Teema on hetkel standby-s.

Poksida ei oska - check
Viimane kord läksin nii hoogu, et unustasin kaitse hoopis ära ja sain sellise litaka vastu lõugu, et pea valutas veel mitu päeva tagantjärele:)

Open guard on sitt - check
Viimasel ajal on eriti sitt jalalukkude kaitse, muu on nagu hakanud paranema.

Priit teeb kneebari - no ei ole viimasel ajal teinud. Ilmselt ta kardab, et blogisse kirja pannakse:)

Tuuker lasi korgid välja - nope, ei ole viimasel ajal juhtund! Punkri elektrivärk töötab nagu kell ja pole vaja olnud parandada. Keegi teine kah mind oma elektrisüsteemide kallale pole lasknud.

Tuuker on purjus peaga midagi lolli teinud - jällegi pole ammu juhtund. Palju tegemist, pole aega juua! Aga oh wait, järgmisel nädalal lähme koos Heliniga Manchesteri, kus pole muud teha kui kakelda ja juua koguaeg.

Monday, February 02, 2009

Nv ja spoiler

Nv-l kriiperdasime tiimiga.
Mumeelest on harjutamisest kasu olnud ja asi läheb järjest paremaks. Ei jõua ära oodata, millal saab tuuletunnelisse kriiperdatud asju järgi proovima! Hüppamisest parem ei räägigi, sinna on veel ligi 3 kuud aega.

Kriiperdamisel on mul see jama, et käpad ei taha kuidagi libeda põrandaga haakuda:) A noh, tegelikult sain isegi hästi hakkama, arvestades reedeses poksitrennis vastu lõugu saadud paremhaagi järelmõjusid: räme peavalu ja keerutamise peale kippus süda pahaks minema:)

Aga ma tean veel kedagi, kellel kindlasti praegu räme peavalu on - härra BJ Penn, kes enne UFC 94 esines uskumatu statementiga - size and strenght doesn`t matter! Haha!! Ma arvan, et ta mõtles ümber, kui oli puuris tanki alla jäänud:)